Veidrad pildid

Uketsu on YouTube’i anonüümne blogija, kes loob sürrealistlike lühifilme ja kirjutab õuduslugusid. “Veidrad pildid”, mis on saavutanud mõningast edu üle maailma, on tema kolmas novell ja esimene, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Mingis mõttes „müüs“ selle raamatu mulle autor ise: sattusin juhuslikult nägema fotosid tema esinemisest Tokyo konverentsil. Kõhn mees mustas trikoos ja valges papjeemašeest maskis, kes räägib häält muutva seadme kaudu ja näeb välja nagu õudusmängu tegelane. “Sellise maitsega inimene võiks küll midagi huvitavat kirjutada,” mõtlesin ja haarasin kätte tema raamatu. Ning ei pannud seda käest enne, kui olin selle lõpuni lugenud.

“Veidrad pildid” on suht lihtsalt kirjutatud õuduse sugemetega psühholoogiline krimilugu, mis koosneb mitmest loost. Psühholoog arutleb loengul joonistuse üle, mida on loonud tema noor patsient – tüdruk, kes tappis oma ema. Hiljem leiavad okultismiringis käivad tudengid mahajäetud blogi, mis esmapilgul näeb välja nagu täitsa tavaline oma aja veebipäevik, kuid lähemal uurimisel paljastab häirivaid vihjeid ühe perekonna saladusele. Nende vihjete hulgas on viis pealtnäha süütut illustratsiooni, mis õige nurga alt vaadatuna moodustavad midagi palju süngemat. Järgnevad lood avavad samm-sammult meile tervikpildi, tuues meid täisringiga tagasi esimeste joonistuste juurde.

Raamatus ei ole kurikavalaid maniakke või üleloomulikke olendeid. Ainult üks lapsepõlvetrauma ja väärkohtlemisest sündinud tragöödiad.

Teose eripäraks on see, et kõiki eelpool mainitud pilte meile tõepoolest näidatakse ning kui tegelased neid analüüsivad või nendega tegelevad, näeme ka meie tulemust. See loob tugevalt kaasahaarava kohalolutunde – justkui mina ise istuksin seal okultismiringis või ajakirjaniku kabinetis ja uuriksin neid pilte, lehitsedes raamatut edasi-tagasi ja püüdes ise mõistatust lahendada. Raamat muutub seetõttu interaktiivsemaks ja meenutab kohati visuaalseid novelle, mis on samuti jõudnud meieni Jaapani kultuuriruumist.  

Soovitaksin seda raamatut neile, kes eelistavad kergemat õudust ilma detailsema vägivallakirjeldusteta, aga samas ka neile, kes tunnevad huvi jaapani kirjanduse vastu, kuid ei soovi alustada keerukamatest või nõudlikumatest autoritest. Ja kindlasti pakuksin ma seda tüüpi lugemist neile, kes tunnevad nostalgiat varase internetiajastu vastu koos selle veidrate isiklike blogide ja creepypasta-stiilis lugudega.