Vihmavalingute turg

Tegu on ohutus “tutvumispaksuses” Lõuna-Korea fantaasiaromaaniga, mis koduriigis on väga menukas kuuldavasti just täiskasvanute hulgas. Eestindatud on see teos aga inglise keele vahendusel (väljaandest “The Rainbow Goblin Store” aka “The Rainfall Market”) ning olles kuulnud angloameerika arvustajatelt nappe kiidusõnu ja soovitusi see kujunemisromaan isegi pigem noorema noortekirjanduse hulka arvata, ärkas minus kohe huvi teada saada, kas ja kuidas mitmeastmeline tõlkimine ning võimalikud kultuurivinklite vahetused seda romaani enne minu lugemislauale jõudmist juba mõjutanud on.

Kahjuks ei ole minust originaalkeeles lugejat ning mulle, nagu paljudele teistelegi, jääb vaid mõistatamise rõõm ja võimalus oma oletusi jagada. Seda enam aga püüdsin tähelepanu pöörata mütoloogiale ja sümbolitele, millest teos kubiseb.

Üllatusena algab raamat pihta mitmete tegelaste lühikirjeldustega koos piltidega või õigemini karikatuuridega. Need jäävadki ainsateks illustratsioonideks ja jätavad mõtisklema, kas pilte oleks võinud olla enamatest tegelastest ja miks mitte ka peatükkide kohta või kui palju need portreed siis õigupoolest lisainfot andsid…

Mööda jalutav teismeline küll tundis hoobilt ära mõned mängude- ja teosteülesed tüüptegelased, nagu et vaimolend Issha on mõistagi kass, ning et heatahtlikud nooremapoolsed dokkaebid meenutavad pigem suvalist koolinoort kui müstilist mäekolli, kurivaimu või (mütsist hoolimata) päkapikku. Sellised seosed osutusid aga pigem juhuslikuks ja viitasid aasia folklooris laialt kasutatavatele arhetüüpidele, mis ringlevad tekstist teksti samamoodi nagu vampiirid ja nõiad lääne kirjanduses.

Koreapärased dokkaebid ja kumihod ei ole lihtsalt veel Euroopa fantaasiafännile sama tuttavaks taaskäideldud kui haldjad, deemonid või ükssarvikud. Samas ka sellele, kes need ehk juba kaugelt ära suudab tunda, jääb ju ikka avastamisrõõmu selle üle, millisena nähakse neid olendeid just selles konkreetses romaanis. Kunagi ei tea, kas kirjanik on läinud stereotüüpide või omapära teed. Pean seejuures heaks mõtteks, et eestikeelses väljaandes pole püütud müstiliste olendite nimetusi liialt ära tõlkida.

Kui just eesti omakeelsete rahvaluule-olendite hulgast täpset vastet ei terenda, poleks meil kindlasti abi dokkaebi tähenduse sidumisest näiteks vana-germaani päritolu koboldi või goblini külge (nagu paistab olevat kohane inglisekeelses versioonis), sest olemuslikult kannaks see sama palju-vähe õiget konnotatsiooni kui meie kohalik sookoll, haldjas, metsavaim. Üle kandumata jääks, mis on sellele triksterite perekonda kuuluvale olendile iseloomulik, mis erandlik, mida taustaks teada või mida karta elik eeldada, samal ajal kui vahendava võõrnimega kaasa tuleks ka asjassepuutumatut infot – las iga uus mõiste parem sisustub teist kultuuri avastades aegapidi, just nii, nagu kunagi lapsena sai tundma õpitud neid meie lähemalt pärit mütoelukaid.

Tundub, et Vihmavalingute turu töökas “kollektiiv” on esimesest sammust häbenematult maagiline ning lugejal tuleb see uskumatu usutavaks lubada vaid üks kord – koos meeleheitel peategelasega raamatu alguses. Hiljem on võimalik igaühel ise otsustada, kuidas edasi minna. Kas lugeda seda nagu ühiskondlikku või psühholoogilist allegooriat, nagu filosoofilist muinasjuttu, sümbolistlikku või maagilist realismi, ehk hoopis nagu õpetlikku folk-fantaasialugu lihtsas situatsioonikoomika kastmes?

Minu kompass osutas kõige enam kunstmuinasjutu suunda, kuna tegevuspaigalt muidu linnafantaasiaks sobituv teos alustab mitme tuttavliku teemaga ning üsna pea märkame ka sugestiivset, poeetiliselt kordusterikast mustrit, mis, täpselt nagu muinasjutus, aitab esile tõsta ning ära õppida tähtsaid elemente ja lõpuks loo moraali. Kui otsiksin sarnast joont iidsest suulise pärimuse traditsioonist võrsunud muinasjutužanri ja tänapäevase krimikirjanduse vahel, siis selleks oleks lisaks hea-kurja dualismile just ringreis tundmatute asjaolude maal, intervjueerides järjestikku uusi kasulikke (või ohtlikke) tunnistajaid, uusi detaile üha märgates ja mõtestamiseks ümber paigutades, kuni kordustest saab muster ja mustrist klaarub lahendus. Samamoodi nagu krimiloos, tasub muinasjutulugejalgi meeles pidada, mis peategelasel “taskus” on.

Ka temaatiliselt peaks paralleele tekkima nii hommiku- kui õhtumaise kirjandusega, kuivõrd tühjavõitu kõhukestega lapsukestele on unejuttu võluväel parema elu peale pääsemisest vestetud ikka igal pool ümber maailma. Konkreetsemalt aga võlutud lotopilet, peokutse või kuldne rongipilet tuletavad ehk meelde näiteks üht teatavat šokolaadivabrikut, polaarekspressi ja klassikalisi imelaevu… Või siis täiesti kaasaegset ja hoopis karmimat pääset Kalmaarimängudele, kuidas kellelegi. Ka portaali kujund läbi petlikult lagunenud sara on samuti üldinimlik ja kultuurist sõltub vahest ainult vastava lobudiku, peegli, salaukse või riidekapi väliskujundus.

Siit juba hakkaski välja kooruma naljakas põhjus, miks selle raamatu dokkaebidel on euroopaliku kõlaga eesnimed: ehkki abiks ka raamatu globaalsemal levikul, ei ole need mitte tõlkimisel läänestatud, vaid algusest peale sellised olnud. Kui lääne lugeja jaoks loob erilisust peategelase ning folkloori aasia päritolu, siis korea lugeja jaoks, nagu autor on öelnud, kõlavad maagilisemalt just need väljamõeldud ja foneetiliselt üles kirjutatud kaugeltnurga-nimed, ilma alus- ja lisatähendusteta, ainult võõrapärast heli sisaldades justkui omamoodi loitsusõnad. Ühtlasi on maagiline turg mõeldud meile kõigile meenutama juba kaasaegse ühiskultuuri osaks saanud peidetud võluriühiskonna hubast kujundit, nii et siin oleme kõik võrdselt teretulnud oma tähendusväljasid lugemisse kaasa tooma.

Kui veel üks kord küsida, kellele siis “Vihmavalingute turg” suunatud peaks olema, siis mina jätaks selle ikkagi pisut lahtiseks. Tekst ja ülesehitus on lihtne ehk ka koolilapsed ei murraks selle raamatuga hambaid ning oskaksid pärast seletada, mida peategelane õppis. Noored ja täiskasvanud ehk isegi kurdaksid, et ei leidnud piisavalt põnevust, uudsust või peamurdmist. Kui aga võtta teetass ligi ja kulgeda koos muinasjutuga selle enda laisalt lainetavas tempos, võib äkitselt hakata tunduma, et koduselt kergetoonilisse loosse on sisse kootud filosoofiline järelmaitse, mille peale maksab oma mõtiskluste kulda kulutada küll.