Jalutuskäik metsas

Apalatšide matkarada on maailma pikim märgistatud matkarada – ligi 3500km elamusi. Matkajad trotsivad mäestiku tujukat ja kiiresti muutuvat ilma ning maastikku. Rada on hingematvalt maaliline või seal võib lihtsalt ka hinge heita. Bryson on pannud sõbraga matkal kogetu temale iseäralikku humoorikasse kastmesse ja serveerinud lugejale kuumalt.

„Peaaegu kõigil, kellega asjast juttu tegin, oli rääkida mõni räige lugu, milles oli oma osa kõrgete lootuste ja uute saabastega matkateele läinud pahaaimamatust tuttavast, kes kaks päeva hiljem viimset jõudu kokku võttes koju tagasi vankus, ilves pea külge klammerdunud või veri nõrgumas otsast rebitud narmendavast varrukajupist, mida oli kunagi täitnud käsi, ise enne teadvusetult kokku langemist kähedalt sosistamas: „Karu!““ (lk 9) See annab pealkirjale hoopis teise varjundi.

Juba teose alguses tõdeb Bryson, et läks matkale varustatud teadmiste ja parima matkavarustusega, kuid pidi peagi nentima, et on ise sama ettevalmistamata kui need inimesed, kelle üle nad matkasõber Katziga nalja heidavad. On nad siis tõsised matkajad või pühapäevajalutajad?

Nad jõudsid vaid mõne kuu teel olla ja läbida võrdlemisi lühikese maa, nagu nad eneselegi pettumust valmistavalt avastasid, kuid selle jooksul jõudsid nad kogeda paljutki, mida Apalatšidel või ühel matkal on pakkuda: näha kauneid vaateid; tunda ville jalgadel, aga samas kihku rajale naasta, sest seistes tekib rahutus; kohata toredaid või ka tüütuid matkaselle ja luua matkaaegseid sõprussuhteid. Õnneks reisisellidele tüüpilised kõhuhädad neid ei painanud.

Küll aga painas Brysoni pidev hirm karude ees. Terav kõrvakuulmine äratas mehe iga oksapraksatuse peale. Nii hoidsidki karud teda ühel ööl pea koidikuni üleval. Samas mõrvad tema ööund ei röövinud.

„Siis meenus tüdrukule ta ametipost ja ta tegi oma jutust ametliku kokkuvõtte, kandes ette lühikese kätte harjutatud loengu selle kohta, kuidas keegi ei tohiks unustada, et rada ei ole ühiskonna pahedest isoleeritud, kuid jääb statistilises plaanis siiski ülejäänud Ameerikaga võrreldes väga ohutuks paigaks. … See vastas tõele, kuid oli pisut moonutatud. Esimese kolmekümne kuue aasta jooksul ei toimunud Apalatši matkarajal ühtki mõrva ja kõik üheksa lähevad viimase kahekümne kahe aasta arvele.“ (lk 201) Kui Bryson matkarada väisas, toimus värskelt kaks üsna võigast mõrva. Kõik need legendid ja tõestisündinud lood muudavadki Apalatšid nii atraktiivseks. Läheks isegi.

Raamat puudutab kaudselt ka Apalatšide matkaraja äärseid kogukondi, sealset ajalugu ja tänapäeva. Minule, kes ma vaatasin ära youtuber Peter Santanello kogu Apalatšide sarja, oli see põnev kokkupuutepunkt. Kuigi Peter tutvustab ka matkarada ja loodust, keskendub ta peamiselt kohaliku kogukonna elule. Brysoni raamatud ja Santanello videod maalivad kauni ja huvitava pildi Apalatšidest.

NEED, KES EI SOOVI RAAMATUT SPOILERDADA, JÄTKE PALUN JÄRGMINE LÕIK VAHELE.
*
*

Pettumust valmistavalt jätavad kutid matka umbes 200ndal leheküljel pooleli ja Bryson naaseb rajale umbes kuu hiljem, et see siis autoga läbida peatudes ja matkates tähtsamates kohtades. Need on kaunid (Piney mäetipp, Water Gap), põnevad (Centralia, üleujutustele aldis Harpers Ferry) või ohtlikud (alajahtumuses 1700m kõrguse Lincolni mäe ületamine; tsingitehase reostusest kannatada saanud mäekülje külastus Lehigh Valleys). Need paigad on kindlasti vaimustavad, aga kuhu jäi teekond? Kuhu jäi vaeva nägemine ja preemia välja teenimine? Õnneks kõik ei ole päris kadunud, sest Bryson ja Katz naasevad teiseks katseks rajale.

*
*
NÜÜD VÕIB UUESTI LUGEMA HAKATA.

Rahvusvaheliselt tunnustatakse autorit eheda ja vahetu matkakogemuse jagamise eest, aga teise käega jagatakse talle „lahkelt“ kriitikat just Apalatšide matka läbimise tõttu pärast Shenandoah parki, sest lubas ta ju suure suuga ühe ropsuga terve raja läbi teha, aga ka selle tõttu, et tema humoorikus muutub lugejate meelest juba pilkamiseks. Võta nüüd näpust, kellel õigus on.

Aga oma silm on kuningas, mistõttu tuleb Sinul, armas lugeja, raamat kätte võtta, läbi lugeda ja oma hinnang anda. Olgu kuidas on, aga igal juhul saad hea lugemiselamuse ja ehk külge ka matkapisiku. Kui saad innustust Apalatšidele matkama minna, siis ära unusta kaasa võtta karuspreid, korralikku matkakaarti, vajalikku varustust ja õiget suhtumist. Kivi kotti!