Koos isaga

Isa kaotamine on üks raskemaid ja ebaõiglasemaid asju, mis elus juhtuda võib. Kahjuks juhtus just see 10-aastase Jacobi ja tema perekonnaga. See kaotus mõjutas mitte ainult teda, vaid ka tema õde, ema ja isegi nende koera Villut.

Pärast isa surma ei osanud Jacob oma vaba ajaga midagi peale hakata, sest just isa oli see, kes tegevused põnevaks muutis – ta ütles ikka et: „Elu ja inimesed peavadki huvitavad olema“ (lk 7). Elu lihtsalt ei olnud talle enam nii huvitav. Ometi areneb automatk läbi Eesti ootamatuks seikluseks, kus muu seas selgub, mis on Jacobi ema suurim hirm. Samuti leitakse onu abiga tõhus meetod, kuidas saada lahti kirpudest. Reisil olles möödub seikluslikult ka Jacobi kümnes sünnipäev ja ta mõistab, kuidas eluga pärast isa kaotust uuesti edasi liikuda.

See raamat toob esile, kuidas kaotusvalu mõjutab neid, kes on jäänud kaotatut mälestama. Selles põnevas, humoorikas ja südantsoojendavas jutus on mõte, mis kinnistub iga loetud peatükiga: kalli inimese kaotus ei tähenda, et ta oleks sinu elust täielikult kadunud.