Siin ma nüüd olen

Mõnele lugejale võib peategelane Luise olla juba tuttav raamatust „Me kolime ära“ (2024), kus tüdruk oma perega Saksamaale kolis ja uude kooli pidi minema. Nüüd on Luise uue eluga mõnevõrra juba kohanenud ning ees ootab teine poolaasta 3. klassi ja omajagu sekeldusi.

Luise väike pere on üks parajalt kirju seltskond: ema on tervisehull, kes igal võimalikul hetkel katsetab uusi retsepte või siis hoopis seinapilatest ja näojoogat, isa tegeleb aga lisaks nutikate majade programmeerimisele parasjagu ka helikopteri ehitamisega ning väikevend Rudolf on jätkuvalt paras tüütus, kes ajab lisaks sõnadele segamini ka kodu.

Luise ise on muidugi täiesti normaalne tüdruk – käib saalihokitrennis, mängib saksofoni ja on hakanud aina rohkem saksa keeltki mõistma. Tal on uues koolis juba omajagu sõpru ning nüüd pakubki ema talle võimalust korraldada sõpradele üks vahva sünnipäevapidu. Nagu arvata võib, ei lähe kõik plaanipäraselt. Lisaks sellele hakkab tõrkuma isa programmeeritud nutimaja, milles nad elavad, kuid sellega äpardused sugugi ei piirdu. Etteruttavalt võib öelda, et juttu tuleb nii pinjata-kaheksajalast, Luise kolisevatest patsidest kui ka aluspesus isast koduhoovis.

Raamat pakub omajagu nalja ja positiivsust, kuid kannab suuresti ka sõpruse, märkamise ja üksteisest hoolimise ideed. Peategelasel on kogemust uude keskkonda sulandumisel, mida ta oskuslikult nüüd teiste aitamiseks rakendab. Lisaks puudutatakse loo käigus selliseid olulisi teemasid nagu internetiohutus ja kultuuririkkus.

„Siin ma nüüd olen“ on suurepärane järg raamatule „Me kolime ära“, kuid sobib lugemiseks ka eraldiseisvalt, sest raamatu alguses saab ülevaate nii Luise perest, nutikodust kui ka sellest, kuidas nad Saksamaale jõudsid. Autori ilmekad illustratsioonid muudavad lugemise veelgi lõbusamaks ja nauditavamaks.