Me kolime ära

Mida teha, kui vanemad teatavad ühel heal päeval, et tuleb kolida võõrasse riiki, kus on ootamas võõras kodu ja võõrad klassikaaslased?

Just nii juhtub 8-aastase Luisega, kes elab koos oma joogaõpetajast ema, Inglismaalt pärit isa ja „väga tüütu“ väikevenna Rudolfiga. Viimase asendaks Luise küll hea meelega koeraga, kuid muidu pole ta elul väga vigagi. Isa saadud tööpakkumise tõttu tuleb perel aga kolida Saksamaale Freiburgi linna. Seal ootab neid ees isa poolt programmeeritud „nutikas kodu“ ja mis kõige toredam – Luise täitsa oma tuba. Paraku tuleb Luisel minna 3. klassi uues koolis, kus kõik klassikaaslased ja õpetajad räägivad saksa keelt. Tüdruk mõistab ainult üksikuid sõnu ega tea kohalikke kombeid, mistõttu tunneb ta end esialgu võrdlemisi ebakindlalt – „nagu tulnukas teiselt planeedilt“ (lk 78).

Ajapikku mõistab Luise, et sisse sulandumiseks ja sõprade leidmiseks ei olegi kõige olulisem ühine keeleoskus. Tihti piisab iseendaks olemisest, julgest pealehakkamisest ja mõnest väikesest heateost. Ta õpib aegamisi tundma oma uut keskkonda ning ka teise pilguga hindama kodumaaga seonduvat, näiteks küpsisetorti, mis teistes suurt elevust tekitab.

Raamat annab aimu sellest, mis tunne on hakkama saada enda jaoks võõras keskkonnas ning kuidas toime tulla koduigatsusega. Loos tulevad esile sellised teemad nagu kolimine, enesehinnang, hirmud ja julgus, rahvuste ja kommete eripärad ning sõprus. Tänu lihtsale, kuid humoorikale keelekasutusele on raamatut kerge lugeda. Eriti põnevaks muudab lugemise see, et raamatus on kasutatud mitmesuguseid saksakeelseid sõnu ja lihtsamaid väljendeid, mida lugejad saavad seeläbi selgeks õppida.