Täditütred

Täditütarde lugu räägib Yuna. Seda lugu räägib ta oma sõnadega ja nii, nagu tema asjadest aru saab. Seetõttu astub lugeja justkui ema rolli, kes peab proovima lapse kõnest aru saada. Aurora Venturini peategelaseks on noor tüdruk Yuna, kes võitleb selle nimel, et teda võetaks „normaalsena“ ning kes vabastab end oma keskkonnast ja diagnoosist. Nii nagu iga noor, sirgub Yunagi omamoodi peres. Nende pere aga on veelgi ebatavalisem. Isa tal ei ole ja õpetajannast ema kasvatab isevärki sugulaste ja muude inimeste abiga kahte alaarenenud tütart.

Yuna on vaimselt teistest maha jäänud ja tema suurimaks sooviks on saada targaks. Selles mõttes meenutab ta Charlie Gordonit raamatust „Lilled Algernonile“, kuid kui Charlie saab targaks üleloomulikul moel, siis Yuna inimlikud püüdlused tagavad talle mõõduka realistliku arengu.

„Ma ei ole kunagi kellelegi tunnistanud et õppisin kella tundma kümneaastaselt. See ülestunnistus on piinlik /—/ Õde kes oli rohkem alaarenenud kui mina oskas küll kella numbrilauda lugeda aga ei osanud raamatuid lugeda.“ (lk 7)

Õde Betina on Yunast aasta noorem, kuid tema vaimne mahajäämus oluliselt suurem. Teda tuleb toita, mida Yuna kogu südamest vihkab, ja ratastoolis sõidutada. Samuti ei oska ta potil käia ja kakab end pidevalt täis, levitades haisu üle kogu maja. Headest kommetest ei maksa unistadagi. Yuna jälestab õde kogu südamest ja kasutab oma võimu või üleolekut kurjasti ära, näiteks Betinale toiduga lusikat toppides ükskõik kuhu peale suu ja surudes tema nägu toidu sisse. Kurjus ja kättemaks on läbivad motiivid Venturini loomingus, nagu ka hoolimatus. Kuigi pole palju paluda veidi õelikku hoolt, on Yuna üsna noorelt pandud hooldaja rolli ja asendama oma puuduvaid vanemaid, sest isa jättis nad maha ammuilma, aga ka emagi oleks nad justkui maha jätnud.

Hoolimata tagasihoidlikust mõistusest, on Yuna väga andekas kunstnik. Raamat kulgebki ühes rütmis tema kunstilise ja vaimse arenguga, mida saadavad perekonnadraamad. Perest rääkides tutvustatakse meile erinevaid inimesi ja seda, kui tähtsat rolli nad Yuna elus mängivad või hoopis ei mängi. Ehk tahabki kirjanik näidata, et tõelise pere võivad moodustada väga ootamatud inimesed.

Lugeja kas armastab või vihkab seda iseäralikult kirjutatud romaani, mida võiks pidada mõttevoolu kergemaks vormiks, aga see ei jäta kindlasti mitte kedagi külmaks. Aurora Venturini jutustab läbi Yuna meile rasketel pere- ja ühiskondlikel teemadel. Raamatut lugedes oleksin justkui olnud ise nähtamatu kuju selles paigas, kus parasjagu tegevus toimub ja vaikiva tunnistajana nendega koos läbinud sama teekonna ja tundnud samu emotsioone. Kohati hakkas kõhe, kui realistlik kõik oli.

Aurora Venturini saigi tuntuks raamatuga „Täditütred“, mille kirjutas 86aastasena ja mis valmis kahe kuuga ühe Argentina romaanivõistluse jaoks. Enne seda on ta avaldanud peamiselt luulet, kuid polnud saavutanud erilist tuntust. „Täditütred“ on autobiograafiliste sugemetega, aga ei pruugi paljuski tõele vastata. Pere ja sõbrad, kes Aurorat tundsid, teadsid teda olevat liialdaja ja luiskaja. Samuti on kirjanik ainest saanud töötamisest psühholoogi ja õpetajana, puutudes kokku keerulistest oludest pärit ja raskes seisus lastega. Selle tõttu tundub kahe õe vaheline suhtlus eriti võikalt ehe. Autor on suutnud sama vahetult edasi anda ka nende mõttekäike.

Kellel jääb kripeldama, kuidas lugu edasi läks, saab lugeda originaalkeeles „Las amigas“ („Sõbrannad“ hisp k). Jutustust jätkab Yuna juba kõrges eas, aga endiselt temale iseäralikul väljendusviisil. Vanaduspõlve vaikust ja üksildust lõhuvad sõbrannade külaskäigud, milles peegeldub nende võitlus üksilduse vastu ja kübekese läheduse eest. Loodame, et lähitulevikus saame teost lugeda juba eesti keeles. Komade panemist Yuna selgeks ei saagi ja kui Yuna juba tänaseks surnud ei ole, pole lakanud ka tema viha lauselõpu punktide vastu.