Tööpõlgurid

Tegemist on järjega lugejate seas väga sooja vastuvõtu saanud raamatule „Koolipõlgurid“. Kuid lugu saab jälgida ka siis, kui esimene raamat on lugemata.

Täiskasvanud on endil piltlikult öeldes juhtme korralikult seinast välja tõmmanud. Nad järgnesid oma lastele peaaegu inimtühjale saarele, otsustades hüljata kõik tavapärased suurte inimeste kohustused. Täiskasvanud ei tee saarel peaaegu mitte midagi muud, kui söövad ja magavad. Lapsed on need, kes hakkavad muretsema olmeliste küsimuste pärast. Toit hakkab otsa saama. Mitte keegi ei ole huvitatud mandrile minekust, et toiduvarusid täiendada. Ühel uduse ilmaga päeval kukub ootamatult saarele lennuk… Lisanduvad mõned uued tegelased.

Raamatus on palju sekeldusi, huumorit ja muidugi vilksavad läbi ka pikemat mõtteainet pakkuvad teemad, näiteks vastutus, turvatunne, läbipõlemine. Kusjuures, mulle kohati tundus, et loos on rohkem mõttematerjali täiskasvanutele kui lastele.

Tekst jookseb ludinal, minu 11-aastane tütar luges raamatu läbi ühe päevaga. Peatükid on lühikesed, pilte ohtralt, puuduvad alistamist nõudvad lauselohed. Olemas veidi kiiksuga veidrad-naljakad tegelased (nt pingviin Muri). Sobib lugemiseks alates 9. eluaastast.

Raamat „Koolipõlgurid“ pälvis auhinna Järje Hoidja, mis antakse eelmisel aastal ilmunud ja Tallinna Keskraamatukogus enim loetud Eesti laste- või noorteraamatule. Lisaks valiti see heade lasteraamatute nimekirja ning oli Targu lastekirjanduse auhinna ehk Lapsepõlve auhinna nominent.