Rahutuse raamat

Portugali ühelt omanäolisemalt kirjanikult Fernando Pessoalt, keda eestlane tunneb põhiliselt luule kaudu, ilmus hiljuti Leenu Nigu suurepärases tõlkes proosateos „Rahutuse raamat“. Kirjaniku märkmetest pärast tema surma kokku pandud raamat on põnev, sest avab ukse tema salajasse siseilma. Mulle meeldis eriti tõsiasi, et teose sai suvalise koha pealt lahti võtta ja seda ei pidanud tingimata järjest lugema.

„Rahutuse raamatus“ vaatab Pessoa vapralt elule silma ja kirjeldab inimeseks olemise ängistavat ilu ja rahutust. Sestap võiks esmapilgul arvata, et tegemist on üsna muserdava raamatuga, aga tegelikult peitub näiliselt masendunud meeleolu taga helgus, eluga leppimine ja leppimise kaudu saavutatud hingeline vabadus. Seepärast oli „Rahutuse raamatu“ lugemine minu jaoks omamoodi meditatiivne kogemus, samastusin kirjaniku mõtetega suurel määral ja tundsin, et ma pole oma hingelistes läbielamistes üksi.

Raamatut võiks minu arvates samahästi nimetada ka „Unistuste täiuslikkuse raamatuks“. Unistused on Pessoale väga olulised, sest need kehastavad tema meelest ülimat perfektsust. Seevastu kõik, mis on tehtud, ja kõik, mis on päriselt olemas, jääb kirjaniku sõnul paratamatult ebatäiuslikuks, sest mitte miski pole nõnda rikkalik ja mitmekesine kui inimese siseilm. Huvitaval kombel ülistab kirjanik koguni üksluist elu, sest niisuguses elus pakub iga tavapärasest erinev seik suurt rõõmu.

Pessoa on oleviku tunnetamise meister, vaatab olevikku kõrvalt, laseb sellel endast tasapisi läbi voolata. Just seetõttu soovitan raamatut kõigile neile, kes vajavad tänapäeva kiires elus väikest hingetõmbepausi, et tunnetada viivuks oleviku ilu ja selles peituvaid elu sügavamaid hoovusi.