Päikeselinn

Kui me räägime Tove Janssonist, meenuvad paljudele esimesena Muumioru udused mäed ja seiklused. Kuid Janssoni täiskasvanutele suunatud looming, nagu „Päikeselinn“ (Solstaden, 1974), pakub hoopis teistsugust, peenekoelist ja kohati valusat sissevaadet inimhinge. See on lugu vananemisest, väärikusest ja igatsusest maailmas, kus aeg näib olevat seisma jäänud.

Tegevus hargneb USA-s Floridas, väikeses Saint Petersburgi linnas, mida tuntakse pensionäride paradiisina. See on paik, kus päike paistab lakkamatult, muru on laitmatult roheline ja elu kulgeb rütmis, mille määravad vererõhu mõõtmine ning jalutuskäigud rannal. Jansson ei kirjelda seda aga troostitu paigana. Vastupidi, tema pilk on täis empaatiat ja suvist kergust, kuigi ridade vahelt kumab hirm hääbumise ees.

Raamatu peategelased ei ole pelgad „vanakesed“. Nad on isiksused oma kapriiside, unistuste ja salajaste vastuhakkudega. Jansson näitab meile, et ka elu loojangul säilib soov olla märgatud ja armastatud. Üks meeldejäävamaid mõtteid raamatus peegeldab seda hästi:

„Inimene ei vanane kunagi seesmiselt. Ta lihtsalt vaatab peeglisse ja imestab, kes see võõras seal on, samas kui tema pärismina on ikka veel see noor tüdruk, kes jooksis kord paljajalu kaste märjas rohus.“

„Päikeselinn“ on meistriteos neile, kes hindavad psühholoogilist täpsust ja atmosfääri. Jansson ei kasuta suuri sõnu, vaid maalib pildi väikeste pintslitõmmetega – viis, kuidas keegi tassi hoiab või kuidas päikesevalgus tolmuebemeid valgustab. See on raamat, mis tuletab meelde, et elamine on kunst igas vanuses ja et päike võib paista eredalt ka siis, kui vari muutub pikaks.

See on karge, põhjamaiselt aus, kuid samas florida-likult soe lugemine, mis jääb pärast viimast lehekülge veel kauaks meeltesse kumama.