Kuldvõtmeke: endise õpetajanna seiklused kinnisvaramaailmas

“Kuldvõtmeke” on Ulrika lugude sarja teine raamat. Selle raamatu sisu pole aga sugugi välja mõeldud, vaid pärineb autori enda tegusast elust.

Romaanis “Kuldvõtmeke” on hilises keskeas Ulrika lõpetanud töö Tallinna eliitkoolis ja asunud elama Taani, et olla koos abikaasa Larsiga. Nende elukoht asub üsna üksildases kohas metsa veerel. Kohalikku ellu integreerumisel on see takistuseks, nagu ka Ulrika puudulik taani keele ja autosõidu oskus. Kuigi nende rahalised võimalused on piiratud, ostavad Lars ja Ulrika maja pisut paremasse kohta, peagi lisandub järgmine, üürimajaks ostetud kinnisvara. Ulrika müüb Taani majaostudeks enda Tallinnas üüritulu teenivaid kortereid. Mõne aja pärast on neil juba kolm üürimaja. Tööd jätkub kõvasti, aga vabadust napib.

Katkend Ulrika vestlusest Larsiga: “Me muudkui investeerime,” porisesin. Ja töötame ja pingutame. Aga kus on vabadus, see kuldvõtmeke? Mina näiteks ei taha, et sa järgmised viisteist aastat pead veel tööl käima, mulle meeldiks hoopis teistsugune elu.” (lk. 134)

Kas Ulrika ja Lars leiavad kuldvõtmekese, selgub romaani edasi lugedes.

Mulle meeldib raamatus olev koomika. Huvitav oli lugeda Ulrika teraseid tähelepanekuid Taani haridusmaastikust ja markantsetest juhtumitest üürilistega.

Raamatu autor kasutab pseudonüümi Ulrika Kelk-Pedersen, tema kodanikunimi jääb avalikkusele varjatuks.