Päikeselinn

“ /…/ omand tekib siis, kui iga mees koos naise ja lastega elab omaette, ja sellest saab alguse ka isekus” – (lk 12, 2020. aasta väljaanne)

Tänavu ilmus raamatukokku Tove Janssoni “Päikeselinn”, mille võib pideva väljalaenutatud staatuse põhjal kuulutada ülimenukaks. Samal ajal tärkas minus soov valida enda järgmiseks lugemiskaaslaseks raamat, mis on pealkirjalt Janssoni teose nimekaim, kuid vanuselt teps eakam ja laenutusarvudelt tagasihoidlikum. Nimelt 1602. aasta “Päikeselinn”, mille autoriks on Tommaso di Campanella (1568-1639), Itaalia filosoof, teoloog ja luuletaja.

Poeetilise dialoogina kulgev õhuke teos manab lugeja ette Campanella ideaalriigi – Päikeselinna, kus pole eraomandit ning kus ametid jaotatakse kodanike vahel vastavalt nende võimetele. Sealse keskkonna tunnusjoonteks on elanike üldine rahulolu ja harmoonia, mistõttu pole seal vajadust selliseks asutuseks nagu vangla. Au sees on hariduse edendamine, argumenteerimis- ja väitlusoskus, astroloogia tundmine ja austus teiste kodanike vastu. Eriti hästi joonistub välja põlvkondadevaheline austus, kus nooremal generatsioonil on kohustus abistada ja teenida endast vanemaid. Kui nüüd lühidalt proovida raamatut karakteriseerida, siis on tegemist utoopia, utoopia, utoopiaga…

Teose värvikus peitub selle eluloos – tingimustes, milles raamat sündis ning selle järelkajalistes mõjutustes. “Päikeselinn” saab oma alguse vangistuses, mil Campanella oli ketserluse ja võimudevastaste mässaja süüdistuste tõttu kaotanud oma vabaduse. Rangest kirjutamiskeelust hoolimata visandas Campanella leht lehe järel ideaalset ühiskonnapilti, mis toimetati suure saladuskatte all järk-järgult ka lugejateni. See selgitab ka raamatus esinevaid kordusi, mida võib lugedes siin-seal märgata. Ning suur kummardus Kristiina Rebase ees, kelle koostatud järelsõnaga saab Päikeselinnast midagi enamat kui pelgalt väljamõeldud kohakirjeldus.

Kuigi “Päikeselinn” on kirja pandud 1602. aastal ning selle ametlik versioon ilmus esmakordselt aastal 1623, ringles teos veel sajandeid käsikirjadena. Alles 1941. aastal toimetas poliitfilosoof Noberto Bobbio sel ajal teada olevat kümme käsikirja ühtseks kommenteeritud itaaliakeelseks tekstiks. Eestikeelne esitrükk ilmus 2005. aastal Kristiina Rebase tõlkel sarjas Loomingu Raamatukogu (nr 15), kusjuures kaasati teos ka 2020. aasta kuldsarja.

Tänasel päeval on 17. sajandi Päikeselinn pigem ebapopulaarsete teoste seas (vähemasti raamatukogu kultuuriruumis), ent laiemal kirjandusmaastikul on Campanella kuulutatud üheks modernsete utoopiate võtmefiguuriks. Mõtiskledes raamatu üle kaasaegses kontekstis, avaneb selle koloriitsus ja märkimisväärne panus kirjapandud perioodile järgnenud sajanditele. Päikeselinna ideest on niivõrd kuivõrd saanud innustust mitmed ajalugu raputanud tegelaskujud: Prantsuse revolutsiooni käivitajad ühes jakobiinide klubiga ning 19. sajandi positivistid ja sotsialistid. Eesti ajaloo mõttes kuulus Campanella austajate sekka ühtlasi Lenin, kes pidas Päikeselinna loojat üheks sotsialismi ettevalmistajateks, lastes ta nime raiuda graniitsambale Kremli müüri ääres.

Lehekülgede arvult lühike (2020. aasta väljaanne 72 lehekülge) ja tekstilt lihtsasti mõistetav teos pakub meeldivat sissejuhatust neile, kes soovivad utoopiliste ühiskonnateooriatega lähemalt tutvust teha. Kergele loetavusele aitab kaasa dialoogivormis kulgev ülesehitus kahe vestluskaaslase vahel, kus üks esitab küsimusi ja teine on vastaja rollis. Küsimused jagavad raamatu justkui mõttelisteks peatükkideks, mis juhatavad sisse uue valdkonna: Päikeselinna valitsemiskord, kasvatusviisid, elukombed jne.

Nagu utoopiliste tekstidega ikka, leidub seal ideid, mis on julged ja haaravad (eriti oma ajastu kontekstis), ent tasub meeles pidada, et paljud mõtted peegeldavad siiski ka tolleaegseid ühiskondlikke arusaamu. Eelkõige kehtib see teemade puhul, mis käsitlevad soojätkamist ja rolle ning üldiselt patusust ja seksuaalsust. Toon järgnevalt välja mõned tsitaadid, mis näisid 21. sajandi vaatenurgast aktuaalsed ja/või polariseerivad (leheküljenumbrid vastavad 2020. aasta väljaandele):

Nii mehi kui ka naisi õpetatakse ühtemoodi. (lk 14)

Ükski naisterahvas ei andu mehele enne, kui ta on üheksateist /…/  ja ükski meesterahvas ei jätka sugu enne kahekümne esimest eluaastat, aga kui ta on kahvatu ja nõrguke, siis lükkub see veelgi hilisemaks. Enne nimetatud aega on mõnel noormehel lubatud vahekorda astuda viljatu või lapseootel naisega, et keelatud suhteid ennetada /…/ (lk 20)

Üleüldiselt need tööd, mida tehakse istudes ja püsti seistes, nagu kangakudumine, õmblemine /…/, on mõeldud naistele, välja arvatud sepatööd ja relvade valmistamine. (lk 18)

“Solaarid leiavad, et suur vaesus teeb inimesed lurjusteks, kavalateks, varasteks, saladuslikkudeks, lindpriideks, valetajateks, valetunnistajateks jne, ülemäärane rikkus aga ülbeteks, uhketeks, rumalateks, reeturlikeks, hooplejateks, kes võtavad sõna siis, kui targem oleks suud pidada. Kogukondlik eluviis seevastu teeb kõik ühtaegu rikasteks ja vaesteks: rikasteks sellepärast, et neil kõik olemas on, ja vaesteks sellepärast, et neil mingit omandit ei ole. Sestap ei teeni mitte nemad asju, vaid asjad teenivad neid.” (lk 25-26)

Kokkuvõtlikult: Campanella “Päikeselinn” on kogum autori ilusatest visioonidest õiglasest ühiskonnast – mõnest ideest on saanud normaalsus, mõned kuuluvad tänaseni suurte unistajate vaimupilti. Ja kõige viimaks tõstan esile filosoof, semiootik ja tõlkija Daniele Monticelli raamatuarvustuse, mis pakub lisaks suurepärasele lühikokkuvõttele ka mõtteainest tänapäeva ühiskonnakorraldusest. Ehkki utoopilisi tekste võrdsustatakse sageli ilmvõimatuga, ei tasu neid Monticelli arvates seepärast kohe kõrvale heita, vaid küsida, ehk on seal midagi, millest õppust võtta. Utoopilistel ideedel on niisiis kaks nägu: üks, millest ei maksa liialt kinni haarata; teine, mis kutsub unistama ja lootusrikkalt parema tuleviku üle arutlema.