Armastus halbadel aegadel

Nagu pealkirjast järeldada võib on Ewald Arenzi uue romaani näol tegemist armastuslooga. Looga, mis algab ootamatult, areneb kiiresti ja ähvardab dramaatiliselt lõppeda. Peategelasteks on keskealised loomeinimesed: fotograaf Clara ja temast mõnevõrra noorem näitleja Elias. Clara on lesk ja Elias suhtes, mis teda tegelikult ei rahulda. Juba esmakohtumisel taipavad mõlemad, et on teineteisele need õiged. Õnneks on raamatus välditud klišeesid ja antud tegelaste tundeid ning mõtteid edasi pigem sooja irooniaga. Samas kirjeldab autor ka igapäevaseid nähtusi ja keskkonda kaunilt ja poeetiliselt.

Lisaks peategelaste omavahelisele romantilisele liinile tõusevad eredalt esile nende suhted oma lähedastega: Claral dementse ema ja vaimuka arstist venna Janiga, Eliasel teismelise tütre Julega. Ka dementsuse teemat käsitletakse teoses nukra huumoriga: Clara ema segaduse tagant aimub endiselt tugevat ja söakat naist, kes ta kord oli. Koomilisena mõjub Clara paranoilisusele kalduv isa: endine jurist, kes ennast ikka veel kõige pädevamaks peab, olles samas küllaltki eluvõõras. Hoolimata probleemidest ja saatuselöökidest on mõlema peategelase peresidemed tugevad ja armastavad. Huvitav on heita pilk ka loovinimeste tööellu: valitud elukutse ja pühendumus iseloomustavad hästi mõlemat armastajat. Eliase jaoks on elu kui lava, samal ajal, kui Clara jälgib end ümbritsevat detailitäpse fotograafipilguga. Mõistagi ei arene ükski suhe probleemideta ja neid tuleb ette siingi, peamiselt vääritimõistmiste tõttu. Kuni üks saatuse keerdkäik otsustavaks saab…

Saksa kirjanik Ewald Arenz on Eesti lugejale tuttav romaaniga „Suur suvi“, mida võib pidada täiskasvanuks saamise looks. Seekord keskendub ta keskealiste armastuse võimalikkusele ja teeb seda väga nauditavalt. Nii realistlikult kujutatud armastuslugu on ainult rõõm lugeda.

„Ei, mõtles ta peaaegu vihaselt, ei. Armastus ei kuulu ainult noortele. Ei armastus ega tingimatus. Ei armastus ega selle tingimatus ega ka mitte kogu täiuslik õnn. Ta tõusis püsti ja ajas selja sirgu. Kas selline armastus või üldse mitte.“ (lk.213)