Muumipapa ja meri

Äsja ilmunud raamatud on kahtlemata intrigeerivad — kunagi ei või teada, mis värskete kaante vahel peitub. Samas tasub vahelduse mõttes pöörduda aeg-ajalt juba tuttavate teoste poole, mis teevad hingele pai. Seesugust soojust leidub kuhjaga Tove Janssoni Muumiraamatutest, millest esimene („Väikesed trollid ja suur veeuputus“) ilmus 1945. aastal ning viimane („Hilja novembris“) 1970. aastal. Muumid on põhjamaade kirjanduses vaieldamatult ühed armastatumad tegelaskujud, kelle seiklused on suunatud eeskätt lastele, ent ka suuremad lugejad leiavad sealt enda jaoks palju kõneainet. Kuigi muumide põhiraamatutel on kronoloogiline järjekord, ei ole see lugemisel määrav, sest iga teos kätkeb endas eri temaatikaid: maailma avastamist, nooruspõlve meenutamist, seiklusotsinguid ja palju muud.

„Muumipapa ja meri“ ilmus algupärandina 1965. aastal rootsi keeles, eestikeelse tõlke tõi lugejateni 1975. aastal Vladimir Beekman. Teos erineb teistest Muumiraamatutest oma sügavamõttelisuse poolest, keskendudes tegelaste identiteediotsingutele. Nagu pealkiri vihjab, saab lugu alguse Muumipapast ja tema tormilisest suhtest merega — kutsest, mis ei lase tal pikalt ühe koha peal paigal püsida ja viib kogu Muumipere taas lainetesse seiklema. Teekond algab päikeseloojangul, sest nagu Papa raamatu alguses ütleb on suur ärasõit niisama tähtis asi nagu esimesed read raamatus. Nendest oleneb kõik (lk 23).

Meresõidu sihtkohaks on pisike saar, millest saab Muumipere uus elupaik; sealsest tuletornist koht, mida kutsuda koduks. Saarele jõudes avastavad muumid ja Väike My, et majakatuli ei sütti ning saar ise, mille ainsaks teadaolevaks püsiasukaks on kalur, on Muumitrolli sõnul saar, mis tahab, et ta rahule jäetaks (lk 41). Saladuslik ja kohati ebareaalne saar haarab lugeja 208 leheküljeks enda sündmusterohkesse keerisesse.

Lisaks muumidele, My-le ja kalurile leidub saarel veel teisigi tegelasi, kellega raamatus lähemalt tuttavaks saada. Eriti vahvad on Muumitrolli kohtumised Merisälgudega, kelle ilu teda paelub, ning Urriga, kes on Muumiorus tuntud oma kõhedusttekitava loomu ja välimusega. Saarel olles tekib Muumitrollil Urriga omapärane mõistmine (peaaegu sõprus?), mida on sõnadega keeruline selgitada.

Kui Väike My jääb karakteri poolest oma teravale loomusele truuks, kogevad teised Muumipere liikmed saarel midagi uut. Papa otsib vastuseid mere ja saare saladustele, Mammas tärkab kirg maalimise vastu ning Muumitroll proovib esimest korda päriselt omapäi elamist. Loo muudab veelgi põnevamaks omaette hoidev ja nappide sõnadega kalur, kelle minevik saarel tekitavad küsimusi: kes on see mees, miks ta tuletorni väldib ja mispärast ei ole ta nõus rääkima majakavahist, keda ta väidetavalt tundis?

Lisaks vastustele pakub raamat nii lastele kui täiskasvanutele kaasaelamisrõõmu Muumipere mina-otsingutele ja seiklustele. Teos kutsub mõtisklema üksinda olemise ja inimsuhete tasakaalu üle. Üksi olles õpime „mina“ paremini tundma, ent pikem eraldatus võib aja möödudes viia ka enese kaotamiseni. Just seetõttu on „minu“ koha otsimisel ja leidmisel siin ilmas hindamatu väärtus inimestel, kes meid ümbritsevad ja toetavad. Kuna sündmused leiavad aset augustist oktoobrini, sobib teos suurepäraselt suvelõpu ja sügise alguse lugemiskaaslaseks, olgu siis unejutuks või rahulikuks ajaviiteks.

Lõpetuseks mõned mõtlemapanevad katkendid, mis annavad aimu raamatu õrnalt melanhoolsest, kuid samal ajal lootusrikkast atmosfäärist:

Ma ei taha midagi parandada, mõtles papa. Ma ei taha mererohtu noppida… Ma tahan ehitada suuri tugevaid asju, ma tahan nii kohutavalt paljut ja nii väga — aga ma ei tea… õudselt raske on olla papa! (lk 95)

Korraga see sähvatas: ma kolin siia. /…/ See oli erutav mõte, täiesti uus, ohtlik ning kaasakiskuv. See muutis kõik teiseks, tõmbas tema ümber suure üksildase ringi, nukrameelsuse ja tundmatute võimaluste ala. (lk 133)

„Seda teevad nad kõik,“ ütles kalur äkitselt. „Nad räägivad iseendast. Ta rääkis kogu aeg iseendast. Aga ma ehk ei kuulanud kuigi hästi. Ma olen juba unustanud, kuidas see oli.“ (lk 101)

Päevad muutusid kuidagi rumalasti pikaks. Kaarte laduda mamma ei tahtnud, sest see oleks talle meenutanud, et ta on üksildane. (lk 116)