Heade vempude jõud

Kas lapsed saavad maailma muuta? 11-aastane Casey usub, et saavad. Kahe sõbra abiga korraldab tüdruk koolis „häid vempe“. Näiteks peidavad nad kooli saalis toolide alla äratuskellad, mis hakkavad klasside kogunemise ajal, kui koolijuht parajasti midagi surmigavat seletab, üksteise järel helisema. Mõni kell heliseb tavapärase tirinaga, teine laulab jõululaule, kolmas sumiseb, ühesõnaga – tulemuseks on kohutav lärm, mille kõrghetkeks on koolijuhi tooli alt kostev kana kaagutamist matkiv helin. Lastel on lõbu laialt ja ka lugeja muigab, kui koolijuht „kargab püsti, nagu ta oleks muna munenud, ja kogu kool pahvatab naerma“ (lk 17).

Kuid siin on üks väike „aga“: kogu mürgli eesmärk ei ole teha koerust. Casey soovib edastada sõnumit, mis on kirjas õigel hetkel laest alla langeval loosungil: „Äratus! Ka dinosaurused arvasid, et neil on veel aega. Päästke meie planeet kohe nüüd.“ (lk 18)

Austraalia kirjaniku Nat Amoore’i raamat „Heade vempude jõud“ on humoorikas ja ääretult südamlik lugu koolitüdrukust, kes elab isa ja vanaisaga, sest ta ema on surnud. Ta püüab kogu hingest olla ema moodi – ema, kes oli keskkonnaaktivist ja keda ta ise ei mäletagi. Casey on võtnud keskkonna kaitsmise ka enda südameasjaks. Kuid siis saabub päev, mil ta avastab rahaahne linnapea salajase plaani muuta nende väikese linnakese ainus park uute kortermajade kvartaliks. Ning Casey taipab, et ta peab kaitsma mitte üksnes parki ja ema mälestust, vaid seisma kogu linnarahva huvide eest. Nüüd tuleb korraldada selline vemp, mis paljastaks linnapea ebaaususe ja päästaks linnakese. Kui kogu algkool tuleb appi, kas siis lapsed suudavad seda?

Raamatu sõnum on aga veelgi sügavam kui üksnes keskkonnahoid ja laste kaasarääkimine olulistes otsustes. Casey saab lõpuks aru, et ta ei pea püüdma olla tingimata kellegi teise, isegi mitte ema ega isa moodi. Tema lähedased armastavad teda just sellisena, nagu ta on – hooliv, abivalmis, nutikas ja heatujuline.