Minu kallis tädi

Agnes saab kummalise telefonikõne, kus teavitatakse, et tema tädi, Colette Septembre,  on surnud. Agnese teada aga suri Colette juba 3 aastat tagasi? Sellise kummalise vestlusega algab mitmekihiline romaan, mille autoriks eestlaste seas populaarne Valérie Perrin.

Loo keskseteks karakteriteks on Agnes, kelle isiklik ja tööalane elu on ummikus, ning tema tädi Colette, tagasihoidlik kingsepp. Agnesele tundus lapsena Colette kummaline, aga alles nüüd pärast surma annab Colette noorele naisele võimaluse ennast päriselt tundma õppida. Ta on jätnud Agnesele kassetid, kuhu salvestanud enda mälestused. Mälestuste, aga ka oleviku kaudu põimuvad kahe naise lugudesse omakord nende sõprade ja lähedaste lood.  Lisaks tädile hakkab Agnes paremini aru saama oma emast ja isast ning tädi sünnikohta maha jäänud lapsepõlve sõpradest.

Sündmustik on mitmekihiline ja hargneb mitmes suunas, ka ajastute mõttes hüpatakse 1950.-1960. aastate ning 2010 aasta vahel. Kohati võib lugejal isegi olla raske kõike toimuvat hoomata, seega soovitan lugeda süvenenult. Autor toob teravalt esile romaani negatiivsed tegelased, kasutades selleks kannatajate kirjeldusi või pahategijate väära mõttemaailma kirjeldusi. Perrini igas raamatus on olemas justkui mingi peateema, mis õhukese niidina kogu lugu kokku ühendab – käesolevas teoses on selleks hirm – hirm teise inimese ees, hirm armastuse ees, hirm vaadata oma turvalisest maailmast kaugemale.

Mulle väga meeldib Perrini kirjutusstiil  -see on õrn, kirjeldav, kohati uitlev. Ta oskab väga hästi esile tuua selle, kuidas ühe inimese teod võivad mõjutada palju rohkemaid tema ümber kui esialgu arvata oskakski.  Autor tuletab oma romaanide kaudu meelde, et me kõik peaksime ümbritsevate inimestega üritama käituda lahkemalt ja püüdma olla rohkem empaatilised.

„Minu kallis tädi“ on prantsuse autori Valérie Perrini neljas eesti keelde tõlgitud romaan. Eelnevalt on temalt eesti keelde tõlgitud „Lilledele värsket vett“ (2022), „Pühapäeva rüppe unustatud“ (2023) ja „Kolm“ (2024).