Penelopeia

,,Müüdid vormivad meie elu – need uurivad meie soove, hirme, igatsusi ja pakuvad jutustusi, mis tuletavad meelde, mida inimeseks olemine tähendab.” Just nii on kirjutanud Atwood raamatu esimesel leheküljel. On ilmunud eepiline poeem ,,Odüsseia”, mis jutustab loo kangelasest Odysseusest, kes Trooja sõja tõttu 20 aastaks oma kodu maha jättis ning tagasi naastes poos üles oma naise Penelope kaksteist teenijannat. Atwoodi teos käsitleb lugu seni vaikinud Penelope vaatenurgast. Raamatule lisab eripära tapetud teenijannade koor, kes lisaks Penelopele oma piinadest räägivad.

Penelope alustab loo jutustamist oma lapsepõlvest. Ta isa proovis teda uputada, kui ta oli alles beebi, ning ema oli samuti ta vastu külm, seetõttu ei usaldanud ta inimesi eriti. Temast õnnetuma saatusega on teenijannad, kes ,,laulavad’’, et Penelope sünd oli vähemalt pühitsetud ja oodatud, samal ajal kui nemad sündisid ,,poriloigus”. Kõige suurem kaastunne tekibki kogu teose vältel teenijannade vastu, sest neil on keelatud armastada, neid väärkoheldakse ja alandatakse.

Penelopet on peetud abikaasaliku truuduse sümboliks. Odysseuse pikkade rännakute ajal tõrjus ta kosilaste abieluettepanekud ja ootas oma meest koju. Sealjuures abistasid teda teenijannad, kes kuninganna käsul kosilaste sekka sulandusid ning talusid julmust ja ebaõiglast kohtlemist.

Kuidas suhtub Penelope teenijannade ebaõiglasse surma? Seda väljendab ta raamatus kaheti – ta tunneb süüd, kuid ei võta vastutust ja püüab ennast õigustada. Oluline on aga see, et teenijannad ise süüdistavad Penelopet, sest too oli nad jätnud saatuse hooleks.

Teosest käivad läbi muudki ühiskonna tabud ja väärkohad, nagu enesekesksete inimeste ülistamine, kelle soov on teisi maatasa teha ning kes hoolivad vaid rahast ja kuninglikust staatusest.

See ei ole lihtne lugemine, kuid igati hariv, sest Atwood harutab lahti vana müüdi, näidates selle varjatud külgi ja andes hääle neile, kes algses loos vaikima jäid.