Kirjutan teile kassi välja

Auhinnatud autori Shõ Ishida teos „Kirjutan teile kassi välja“ jätkab Jaapanis populaarseks saanud kassiraamatute traditsiooni. Ka siin raamatus on lisaks värvikatele inimkarakteritele peategelasteks kassid. Sedapuhku on oluliseks tegevuspaigaks Kyõto kõrvaltänavas asuv salapärane kliinik, kus (hinge)raviks ei kirjutata välja mitte tablette, vaid kasse. Patsiendid, kes omapärasesse Nagakyõ Kokoro kliinikusse pöörduvad, on kõik mingil moel hingelisse kriisi sattunud: kas siis pereelu pingete, tööstressi, koolielu või leina tõttu. Kliiniku kohta on nad kuulnud „tuttavate tuttavate“ kaudu ja teed sinna leida ei ole olnud kerge… Tore oli lugeda, kuidas patsientide algne skepsis kummalise ravimeetodi suhtes asendus peagi tõelise kiindumusega nende hoolde usaldatud kasside vastu. Nii oli kõigil „kassiteraapiat“ saanud tegelastel raske ravi lõppedes oma uuest lemmikust loobuda.

Kassiomanikuna tundsin lugedes palju äratundmisrõõmu: täpselt nii isepäiselt ja omamoodi need nunnupallid käituvadki nagu raamatus kirjeldatud. Ja loomulikult pakuvad nad omanikele tõeliselt head seltskonda, lohutust ja armastust. Meeldis ka, et kassid tundusid kohati targemad ja läbinägelikumad kui nende kahejalgsed kaaslased. Tundub, et hästi elamise kunsti võiksime meie hoopis neilt õppida!

Raamatu stiil on meeldivalt napp ja humoorikas, tegelased vaatamata oma nõrkustele (või siis just nende tõttu) sümpaatsed ja mõistetavad. Neile, kes nii suured kassisõbrad ei ole, soovitan raamatut lugeda eelkõige vaimse tervise temaatika tõttu: tegelasi vaevavad traumad ja kriisid on üldinimlikud ning puudutavad elu jooksul vähemal või suuremal määral meid kõiki. Väljapääsuna pakub Shõ Ishida medikamentide asemel lihtsalt lemmiklooma eest hoolitsemist.

Ilmselt olen ma kassiarmastajana erapoolik, kuid kindlasti on „Kirjutan teile kassi välja“ minu viimase aja üks suurimaid lugemiselamusi, mida julgen soovitada kõigile kassisõpradele ja jaapani kirjanduse austajaile.

„Selline väike asi nagu naeratus… Ta oli peaaegu unustanud, kuidas seda teha, nüüd aga pani kass ta naeratama.“ (lk.69)