Ei öelnud, et kahetseb

Tommi Kinnunen on oma rasketeemaliste, aga samas inimlike teemade käsitlemisega võitnud soomlaste südamed. Kuigi siiani ei ole Kinnunen veel Soome suurima kirjanduspreemia Finlandia võitja olnud, siis mitmed tema teosed, sealhulgas kõnealune raamat, on saanud äramärkimise.

Kinnunen on järjekordses teoses võtnud vaatluse alla teise maailmasõja. Seekordsed peategelased on aga viis soome naist, kes leiavad end sõja lõpus valelt rindepoolelt. Pääsemaks eesootavast vangilaagrist otsustavad naised rännata Põhja-Norrast Soome, kaasas kohver mõne riideeseme ning paljude valusate mälestustega. Teekond tagasi koju kujuneb aga keerulisemaks, kui keegi eales oleks osanud oodata.

Loo viis tegelast on eri vanuses ja ajalooga naised, kes igaüks soovib pääseda koju, kuigi kodu tähendus on sõjas nähtu tõttu kaotanud oma tähenduse. On naisi, kes põgenesid oma rutiinse elu eest ning soovisid ellu põnevust ning põgeneda oma koduste probleemide eest. On naisi, kes hea palga lootuses jätsid maha oma lähedased ja asusid teenima suures sõjamasinas. Samuti on kõigi nende hulgas naisi, kes sattusid sõjakeerisesse ootamatult, lausa vastumeelselt. Igal naisel on rääkida oma lugu, aga kuidas rääkida minevikust, mis toob meelde ainult valu ja kahetsust, ebakindlust ning hirmu tuleviku ees.

Autor on taaskord loonud tegelased, keda lugeja vaatab küll kriitilise, ehk isegi kurja pilguga, aga sellest hoolimata ei saa kinni hoida pisaraid, kui teekonna kannatused muutuvad aina rängemaks. Teose jooksul esitatakse mitmeid küsimusi. Kes on kurjategija sõjas? Kas sõdur või ka õde haiglas? Milline karistus on piisav ja kas andestada on võimalik, kas andestada üldse tuleks? Kui kaugele võib inimene minna ainult oma tahtejõul ning mis juhtub, kui alla anda? Nende küsimustega vaevlevad nii peategelased kui ka lugejad, kõndides tuhandeid kilomeetreid mööda tundraid, ületades mägesid ja jõgesid, varjudes metsa ja vaadeldes tähistaevast miiniväljal.

Raamatu lugemine läheb kiirelt, aga lugemine ei ole lihtne. Nii nagu kõik head teosed, mis räägivad sõjaajast, on ka selle puhul tegemist mõtlemapaneva ning kurva teosega. Kinnuneni sõnad on kaunid ning öeldu muudab tänulikuks, et ise sellist elu kogenud ei ole.