Tuule vari

Leinav Daniel Sempere avastab ühel päeval, et ta ei mäleta enam ema nägu. Isa otsustab ta seepeale viia Unustatud Raamatute Surnuaeda, kohta kuhu kogutakse raamatud, mille maailm on unustanud ja need ootavad et keegi neist jälle hooliks. Kui keegi sinna raamatukogusse esimest korda tuleb, saab too endale valida ühe teose, mille võtab oma hoole alla.

Daniel valib Julian Caraxi “Tuule varju”, mis tõmbab ta täiesti endasse. Hakates uurima autori elu ja loomingu kohta, avastab Daniel, et Caraxi raamatud on suures osas hävitatud ja keegi otsib kõiki allesjäänud raamatuid, justkui üritades Caraxi nime ning mälestust maa pealt pühkida.

Raamatuga ja selle autoriga seotud mõistatuse taustal saab lugeja ka kogeda Danieli kasvamist, esimesi armumisi, sõprussuhteid. Daniel avastab Julian Caraxi elu uurides aga omakorda paeluva loo sõprusest, vihkamisest, reetmisest ja süngetest saladustest. Kogu raamatu sündmustiku taustaks on imeline Barcelona linn koos selle värvikate elanikega.

“Tuule vari” on romaan, mida ei saa lugeda kiirelt, lugu on täis imelisi kirjeldusi ja kauneid mõtteterasid, niiet lugeja võib avastada endas soovi haarata pliiats ning märkmik, et need kõik üles kirjutada (postituse autori arvates ei sobi selle raamatu juurde telefonisse kirjutamine). See räägib raamatute armastamisest, ohtralt mainitakse erinevaid kirjandusteoseid ning autoreid.

Kindlasti on oma suure panuse selle imelise raamatu eestikeelsesse võlusse andnud tõlkija Kai Aareleid.

“Tuule vari” on ühtaegu põnevik, armastusromaan, poisist meheks saamise lugu, lugu erinevate saatuste põrkumisest.

“Mind kummitas mõte, et kui mina olin palja juhuse tõttu avastanud ühestainsast sellesse lõpmatusse nekropoli peidetud unustatud raamatust terve universumi – siis kümned tuhanded teised jäävad avastamata ning vajuvad igaveseks unustuse hõlma. Tundsin, kuidas mind ümbritsevad miljonid hüljatud leheküljed, peremeheta maailmad ja hinged, mis vajuvad pimeduseookeani, samal ajal kui nende seinte taga tuksuv maailm kaotab eneselegi märkamatult päev-päevalt oma mälu, ja mida rohkem ta unustab, seda targemana ta end tunneb”. (lk 87)