Tütarde needus

Lugu sai alguse ammusel ajal, kui kord üks naine võrgutas teise naise mehe. Selle peale neeti ära tema suguvõsa. “Ükski mees ei nimeta su maja oma koduks. Ja kui keegi proovibki, ei leia ta rahu.” Nõnda kõlas needus, mis on saatnud Faloduni suguvõsa naisi põlvest põlve, lammutanud perekondi ja murdnud südameid.

Tundub, et needus on päriselt olemas, sest Faloduni perekonna naised ei ole leidnud endale püsivat partnerit. Nad kohtuvad, armuvad, aga varsti mehed lahkuvad. Suguvõsa noored naised püüavad needust murda. Seda püüavad nii Monife, tema täditütar Ebun, kui ka Ebuni tütar Eniiyi.

Eniiyi elu on algusest peale kulgenud kummaliselt. Ta on äravahetamiseni sarnane oma noorelt surnud tädi Monifega. Tema vanaemad arvavad, et ta on reinkarnatsioon. Seda uskumust püüab Ebun tõrjuda, et Eniiyi saaks elada enda elu. Ta ei taha, et tütar elaks selle koormaga. Tulemuseks on see, et Eniiyi teab, et ta on tädiga sarnane, aga ta ei tea, mis Monifega juhtus, et ta nii noorelt suri.

Eniiyi ei usu needuseid ega muud ebausku. Ta on just lõpetanud ülikooli ning saanud geeniteadlase kraadi. Peale lõpetamist otsustab ta naasta koju ja otsida tööd. Kodus päästab ta ühe noore mehe uppumast ja armub mehesse. Tunded on vastastikused, aga Eniiyile tundub nagu kordaks ta ikkagi oma tädi vigu. Nii seisabki noor naine valiku ees, kas jätkata või sellest needuse ringist välja murda.

Raamat “Tütarde needus” on perekonnalugu, kus teatud uskumusi on põlvest põlve edasi antud ja mis ikka veel kujundab naiste elu. Minu jaoks muudab loo kurvaks, et kõik need naised eelnevatest põlvkondadest soovivad enda ellu kaaslast, aga nende soovid ei täitu. Isegi tänapäeval on Monife ja Ebuni ema arvates kõige tähtsam see, et sul oleks mees. Kui Ebuni ema ja tädi on tema ülikooli lõpuaktusel, siis nad ei suuda rõõmustada tema ülikooli diplomi üle, vaid kommenteerivad, et vaatame, milline naine temast tuleb, kui ta endale mehe leiab. Siis alles saab temast täisväärtuslik naine.

Raamatut ilmestab eriti hästi järgmine lõik, kui Eniiyi leiab Monife märkmiku ja järeldab:

“Tädi Monife oli olnud hea kirjutaja ning Eniiyi neelas traagilisi lugusid naistest, kes olid armunud, naistest, kes püüdsid ellu jääda, naistest, kel tõmmati vaip jalge alt. Kõik lood lõppesid alati ühtmoodi – naine heideti abikaasa poolt kodust välja ning saadeti tagasi ta isa majja.” (lk 231)