Pantvang

See memuaarteos räägib Eli Šarabi elu sellest lõigust, mis ulatub tema röövimise päevast 7.oktoobril 2023. aastal kuni päevani, kui ta pääses Hamasi vangistusest ja sai minna tagasi Iisraeli.

Ta oli sunnitud elama 491 päeva Gaza sektoris sügavates tunnelites, kus valitsesid ebainimlikud tingimused ja pidev surmaoht.

See lugu on üksikasjalik ja mõjuv sisevaade inimese psüühikasse, mistõttu võib see liigituda peale kriminaalõiguse ka psühholoogia ja vaimse tervise kirjanduse alla ja sobib lugemiseks neile, kes vastavatest teemadest huvitatud on.

Kaasahaaravalt on kirjeldatud, kuidas pantvang, kellel eelnevalt ei olnud sõjalist ettevalmistust, vangistuses olles suudab ellu jääda ja veel inimesena käituda, sealjuures teisi vange abistada ja nende meeleolu tõsta. Oli hetki, kui Eli pidi valima, kas ta ikka tahab elada või annab alla, nii piinarikas ja lootusetu oli elu pimedates tunnelites. Ometi ta otsustas, et valib elu, ja seda ainuüksi enda pärast, ta oli teadmatuses, kas keegi tema perekonnast rünnakus ellu jäi.  Ta otsustas, et hakkab keskenduma sellele, mis on tema võimuses ja suunab oma jõu sinna, mis allub tema tahtele, üritades jääda iseendaks.

Keeruline oli kaasvangidele selgitada, et kõikide nende huvides on hoida üldist vaimsust ja vähendada pingeid. Elati hirmu, sünguse, masenduse, igatsuse igikestvas lehas. Tülid võisid tekkida kasinate varude jaotamise pärast, kitsaste elamistingimuste ja paljude muude probleemide tõttu.

Aja jooksul õppisid vangid üksteise suhtes kannatlikumad ja osavõtlikumad olema, neil kujunes  välja oskus omavaheliste konfliktidega paremini toime tulla. Nad õppisid tundma valvurite käitumist, iseloomu ja meeleolu, see oli väga oluline, et teada, kelle poole saab pöörduda, kelle poole mitte.

Eli eestvedamisel nad treenisid end salaja, et nende füüsiline tervis vangis olles vastu peaks. Et kaasvangide tuju tõsta, mõtles Eli välja kindla igapäevase rituaali: nad istusid koos ja püüdsid mõelda iga päeva lõpus millelegi heale, mis sellel päeval juhtus. Algul oli see keeruline ülesanne ning tundus, et midagi head nende elus polegi, aga kui päev möödus ilma alanduse või peksmiseta, siis võis seda päeva heaks pidada.

Eli jäi vangistuse lõpuni lootusrikkaks ja sisendas ka teistele, et nende missioon on ellu jääda ja vabadusse pääseda.

Tegemist on väga emotsionaalse ja inspireeriva, traagilisi sündmusi kajastava teosega, millest võib välja lugeda mõtet, et inimesel on võimalik ka kõige hullemates olukordades jääda iseendaks ja säilitada lootus elule.