Suvepäevad kommuunis

Peakiri viitab esmapilgul mingile kommunistide või hipide jutule. Tegelikult on see pigem muinasjutt või soovunelm. Õigupoolest oleks sellist kohta päriselus, eriti tänapäeva maailmas, vägagi tarvis. Võimalik, et Rootsis on midagi sellesarnast ka eksisteerinud – tugevalt sotsialistlike vaadetega riik nagu ta on.

Niisiis kommuun – vana, osaliselt hooletusse jäetud roosa maja (värv! ), mille kunagi asutasid kuus tollal noort inimest, kel tugev vajadus muuta maailma paremaks. Sinna ei saanud korterit osta. Sinna kas kutsuti või kui keegi kuidagi teadis sellisest kohast, siis kandideeris vabale kohale. Reeglistik pandi paika kohe alguses. Juhatus otsustas, kes majja võeti. Põhitingimuseks oli vajadus tervenemise järele. Katkiste hingede paranduskoda. Tervenemise järel, järjelesaanuina, pidi eluga edasi minema kuskil mujal. Erinevad inimesed, erinevad juhtumid, erinevad saatused.

Raamatus kohtab erinevaid tundeid – armastust, sõprust, vihkamist, alatust, kuid kõige tugevam on kollektiivse jõu võim. Ollakse üksteisele psühholoogid. Tihti polegi muud tarvis, kui teist, kes kuulaks ja kaasa mõtleks. Kommuunis elavad erinevate elukutsete, sotsiaalse tausta ja rahvuse esindajad. Kõiki ühendab elu hammasrataste vahel olemise tunne.

Mis teha, kui üks vanadest olijatest, kaks elusolijat varasemast kuuest, soovib riukaid appi võttes müüa maja kallile uusarendusele maha, aga teine püüab olemasolevat ning kunagist unistust, mis selle algatas, iga hinna eest alles hoida. Seda ja veel palju muud ning üllatuslikku rullub lugeja ees lahti.

“Suvepäevad kommuunis” on esimene raamat triloogiast “Murtud südamete kommuun” – see tähendab, et ootamas on veel palju toredaid kohtumisi nende ja võibolla uute tegelastega.

Head lugemist!