Südametammide taga

Näiliselt habras ja õrn Kristiina Ehin – kirjanikest vanemate kirjanikust tütar. Justnimelt näiliselt, sest kui ühes inimeses on koos nii palju erinevaid minasid (no tegelikut ju meis kõigis on), aga ta oskab ja suudab nendega hakkama saada, kohati huumoriga, kohati teiste võtetega ja siis veel Silver – tema kallis, kuid keeruline ja omapärane kaasa.

Ehin ei arutle siin lihtsalt monotoonses rütmis elu ja olu üle, vaid ta on oma erinevad minad personifitseerinud. Mõnikord kaasab ta oma arutlustesse vaimolendid nagu Lydia Koidula, kellega arutab ta elu naisena toona ja nüüd või otsib oma luuletusse sobivaid sõnu Sõnaveskist, kus Johann Voldemer Veski sõnu jahvatab või … nojah, neid tegelasi on veelgi.

Millised naised siis temaga koos ja tema sees elavad? Seal on Abielunaine, Meeleheitel Koduperenaine, Nais-Nipernaadi, Aasta Ema, Laste Sadistlik Koolilohistaja, aga õnneks ka Loomingujumalanna Freya… Tegelikult on neid veelgi – näiteks Igavene otsija, aga aitab ka. Midagi peab lugejale ka leida jääma. Aga ei – Harakas on ka oluline ja muidugi Ema Theresa. Nende ja teiste tegelaste tegemised, ütlused ja olemised põimuvad tihedalt Silveriga. Tema nimi võiks olla Väljavalitu. On aru saada, et temalgi on sisemuses peidus mitu mina, aga see pole päriselt tema lugu.

Kogu tegevus toimub peaasjalikult Tartus, täpsemalt Jakobi mäel. Nii muu hulgas saame teada ka paiga aja-ja kutuurilugu. Muidugi viib elu ja tegemised teda ka teistesse paikadesse, Eestist väljagi.

On ääretult mõnus teha neid arutlus- ja mõtterännakuid autoriga koos ja kaasa. Kohe mitte ei tahaks naasta oma sisemiste minade juurde halli argipäeva.

Lohutus on see, et saame kaasa võtta ja argipäeva pidulikumaks või lootustandvamaks või lihtsalt romantilisemaks muuta tema luuletustega nagu

………

Nälgivad nurmed ja nõmmed

ning janus on pajupuud

Meid otsivad kurblikud õnned

ja armud mis hajunud

kuid tahavad saada taas lihaks

ning vereks mis vägev ja vaba

vereks mis valutab ihast

südametammide taga.