Tähed Agnesele

Vähe on autoreid, kes lisavad raamatusse oma isikliku telefoninumbri koos üleskutsega, et lugejad Whatsappis talle oma mõtteid saadaksid. Või kes mängiks raamatu kujundusega nii, et lugejal oleks raamatu keskel kohad märkmete tegemiseks. Kes raamatuesitlusel paluks külastajatel täita sõbrapäevikut. Kes kutsuks lugejaid nii konkreetselt üles autoriga dialoogi pidama.

Notton keskendub lugude ja loovkirjutamise analüüsile. Miks me seda kirjutame, miks me teeme seda just sellise struktuuriga? Mis juhtub, kui kõik pahupidi pöörata? Kogu analüüs on põimitud isiklike lugude, mälestuste ja ka unenägudega. Raamatut saadab samal ajal nukruse foon, mis tuleneb sellest, kellele see lõppude lõpuks on kirjutatud.

Nottoni lähenemine proosakogu loomisele koos kunstnik Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga on igatpidi värskendav. Raamat on kutsuv, värviline, see mängib palju nii tüpograafiliste kui ka kujundlike elementidega. Keel on noortepärane ja meenutab endagi mõtlemismustreid.

Samuti peab raamat aktiivselt dialoogi mitte ainult lugejaga, vaid teiste kirjanikega, nagu Ursula Le Guin, Maggie Nelson, bell hooks ja teised. Notton paigutab nende tsitaate nii enda ideede keskele kui ka omavahel dialoogi, mängib nende tähendustega ja kasutab neid justkui vestlusakent mineviku ja oleviku vahel.

„Tähed Agnesele“ on Värske Raamat #37, mis on kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusari. Kuigi raamat on suunatud täiskasvanutele, on see sarnaselt Gregor Kulla „Peenar“ raamatule sobilik ka hilisteismelistele.