Anu Raud

Raamatu suurusest ei tasu end ehmatada lasta, see on selline korralikult ja laua peal vaatamise raamat, mis on vajalik, kuna nii sisu kui pildid vajavad süvenemist ja sõnad nende üle pikemalt mõtlemist.

Raamat algab ja lõpeb Anuga. Esipildil tundub ta imestavat, et kes talle küll ometi ette teatamata jälle külla tuleb, lõpupildil aga saadab lugeja ära sirgeselgselt kui tõeline perenaine.

Anu on minu õpetaja ja kolleeg, seega tahtsin just tema raamatust ülevaate kirjutada. Ühelt poolt on ta üldsuses väga tuntud, teisalt tunneb praegune põlvkond sellise suurnime asemel pigem sotsiaalmeedia ühepäevaliblikaid. Mulle on iga pisimgi objekt fotodel Kääriku talust juba nii tuttav, et peaaegu tunnen vaskkannus tõmbava kohvi lõhna ja tunnen koer Muta nina küsimas, kas me lähme nüüd lõpuks metsa jänese jälgi nuuskima. Need, kes Anu juures kunagi käinud ei ole, saavad aga minna rännakule mõõda mälu- ja vaibamaastikke, kohtudes Anu kirjeldustes omaaegsete kultuurikorüfeedega.

Aga raamatust. Ene-Liis Semper on kujundanud raamatu nii, et suurem osa jutte on paigutatud raamatu algusesse segamini piltidega Kääriku talust ja tubasest miljööst. Pildid tungivad sisse parajate ampsudena. Tekst on suures kirjas, seda on mugav lugeda, nagu “flipiks” e-raamatu lehti, kuid see tõstab ka teatud lõigud ja mõtted rohkem silma ette, et tähelepanu ei rändaks muule. See räägib maaelust, perest, õpingutest, õpetamisest ja andekusest ning loomekirest. Ka lageraiest, Heimtali muuseumist ja kriisioskustest.

Ma olen ju nii palju Anu jutte kuulanud, aga kuidas saab siin raamatus olla nii palju asju, mida ma siiamaani ei teadnud? Nagu armumine 40 aastaks Vello Asisse, kellega olen isegi kohtunud, või et kindakirjade ristid on vanemad kui kristlus, on pigem paganlikud sümbolid. Igas lauses mis Anu suust tuleb, on nii palju elutõde ja puhast kulda. Kuigi ma tean, et Anu, kelle juurde igast Eesti nurgast saabub külalisi justkui palverännakule, tegelikult ei vaja kuulsust ega tähelepanu, vaid seda, et tema vaipades peituv sõnum jõuaks tõeliselt kohale.

Pilte vaadates võibolla saate aru, miks peab raamat olema nii suures formaadis. Et te oleks selle vaiba juures nii kohal, et  justkui oma käega katsuks.

Seal kohas, kus Anu räägib värvide segamisest ja sellest, kuidas ka kõige peenem lõng teiste hulka segatuna üldmuljet ja tonaalsust väib muuta, mõtlen ma: keegi meist e ole nii  jõuetu ja abitu kui ta arvab. Me oleme eri värvi niidis 14-kordses koematerjalis. Me muudame kõik midagi, tuleb lihtsalt natuke kaugemalt vaadata.

See raamat ongi nagu kaugemalt vaatamine. Nagu need vaipade pildid. Kui nii kaugelt kui lähedalt on ilus, siis on see ju ühe hea elu lugu.

Raamatule on kirjutanud järelsõnad Mai Levin ja Valdur Mikita.