Sipelgas Si

Võharu sipelgariigi vana sõjapealik No lõpetab koidikul öise valvekorra ja suundub sipelgapesa sügavusse oma puhkeaega veetma. Tema terav silm aga märkab teistest eraldi sattunud pisikest sipelgamuna ja ustava kodanikuna ei saa ta seda niisama lohakile jätta. Asjad arenevad lõpuks niikaugele, et äbarik muna jääbki sõdursipelgas No hoole alla. Siitpeale hakkab kooruma lugu tavatust kiindumusest, mis teeb karmi sõduri No elu ühtaegu keerulisemaks, aga ka tähendusrikkamaks.

Jutustuse peategelane on aga hoopis sipelgas nimega Si. Tema ongi see, kes koorub alamõõdulisest hukule määratud munast. Sõdur No juhatusel tutvub Si sipelgariigi eluoluga ja asub riiki teenima algul ehitaja ja toiduvarujana, seejärel sõdurina. Rahuajale teeb lõpu vaenuliku Killamäe sipelgahõimu sõjaväe rünnak. Si koos paljude teiste Võharu linnuse sipelgatega langeb vaenlase kätte vangi ja on sunnitud orjusesse Killamäe maa-alustes tunnelites. Sil õnnestub siiski põgeneda osalt tänu omaenda vaprusele ja kiirele otsustusvõimele, aga ka tänu paljude teiste putukate abile, keda ta oma teekonnal kohtab. Pääsemine paneb noore sipelga õlule suure kohustuse: päästa oma kaaslased ja taastada Võharu linnuse tugevus.

Sündmusterohke süžee toel saab noor lugeja aimu sipelgapesa toimimisest. Siiski ei jutusta see raamat ainult loodusest, sipelgas Si loos on peidus palju rohkem. Putukate maailma kaudu näidatakse erinevaid suhtemustreid, inimloomuse nõrkusi ja tugevaid külgi ning nendega kaasnevaid tagajärgi. See on ka suureks kasvamise lugu: praakmunast sündinud ja liigväikeste tiibade tõttu välimuselt teistest erinev Si tõuseb oma ühiskonnas madalaimalt positsioonilt järjest kõrgemale tänu julgusele, nutikusele, ustavusele ja headusele.

Lugedes seikluslikku ja hoogsat lugu sipelgarahva toimetamistest tekivad paratamatult mitmed seosed muude raamatu- ja filmimaailma teostega. Esmalt muidugi meenub Heino Parsi mesilastaru elust pajatav nukufilm „Meemeistrite linn“ (Tallinfilm, 1983). Irma Truupõllu raamatus „Rohelise Päikese Maa“ lähevad hüljatud nukud metsa seiklema ja veedavad kuid putukate seltsis nii maa peal kui maa all. „Sipelgas Si“ olekski justkui eelmise raamatu mõtteline järg, ainult et veidi suurematele lugejatele. Ehk see teatud mõttes nii ongi, vaadates raamatute ilmumisaega: „Rohelise Päikese Maa“ esmatrükk 1936. ja „Sipelgas Si“ 1939. a. Kaht raamatut seob omavahel ka kunstnik Takinada, kes on illustreerinud mõlemad uustrükid. Nii kohtamegi Si sarnaste näomaalingutega sipelgaid juba Rohelise Päikese Maal (Postimees Kirjastus, 2022).

Sipelgate linnriikide igapäevaelu ja lahingustseenide kirjeldused meenutavad (vähemalt täiskasvanud lugejale) eepilisi fantaasia- ja ulmefilme, mille tegevus toimub kaugetel planeetidel. Vaenuliku Killamäe sipelgalinnuse käikude ehitust ja saalide kaunistusi kirjeldades ei ole kirjanik fantaasiat tagasi hoidnud. Siingi mängivad mõjusalt kaasa illustratsioonid ning ajuti on lausa vaja endale meelde tuletada, et tegevus toimub siinsamas, sipelgapesas.

Innuka loodusesõbra ja matkajana on Johannes Seljal jagunud teravat silma ja ladusat sulge põimida tempoka tegevuse vahele kauneid looduskirjeldusi küll suvisest varahommikusest metsast, kaunitest päikeseloojangutest, jõevooluga kaasa kulgemisest või ähvardava äikese lähenemisest. Taevasse kerkivat äikesepilve jälgivale Sile on ta pannud pähe lausa filosoofilise mõtiskluse maailma korrapärasest toimimisest, mis sarnaneb sipelgapesa hierarhiale, kus igaüks teab oma kohta ja kohustusi ning kõigist kõrgemal seisab valitsev kuninganna. Sipelgas Sile tundub, et kõige kohal kõrguv äikesepilv on justkui kogu suure maailma Kõrgeim Ülik, kes sealt ülevalt enda seatud korra üle valvab.

Pea sajand tagasi kirja pandud tekstist leiab muide mitmeid murdetaustaga või tollaseid uudissõnu, mida tänapäeval sageli ei kohta: aavistama (aimama), männipide (männiokas), näbrastanud (pehkinud) jm.

Johannes Selja „Sipelgas Si“ on ühtaegu nii põnev seikluslugu kui silmaringi avardav ja mõtlemapanev teos. Lugejana on kahtlemata põnev kogemus, kuidas kirjaniku elav fantaasialend suudab tõmmata endaga kaasa mikromaailma sisse ja ladusalt jutustades muuta väikese suureks.