Räestu raamat

Lugemise lõpetanud, jäin mõtlema, millega seda raamatut võrrelda. Teega, mis hargneb radadeks? Või puuga, millel on palju harusid? Siiru-viiruline, iseloomustas raamatut Stepan Karja. Ometi on peatee olemas, tüvi toetab harusid, siirud-viirud koonduvad keskme ümber, milleks on eelnevate põlvkondade elutarkuse vägi.

Kahtlemata on see mehelik raamat, oma Vargamäele tagasi jõudnud uue Indreku lugu. Maal elava ja töötava, kuid mitte maast elatuva mehe lugu, kes ei pea oma eristuse märgina enam kandma kaabut ja kaelasidet. Kohvik ei köida enam. Aga y-täht ü-d tähistamas on raamatus kenasti, Suits ja Tuglas oleksid rahul. Murdekeele katked loovad Põhja-Eesti lugejale põnevaid lahtimuukimisvõimalusi, kriitiku märgatud paar eksimust ei oma tema jaoks tähtsust.

Maamõõtja lugu, kellest kasvas Paaž kõrvuti Juhan Jaigi maise looga. Looduskirjeldused, mis juhatavad lugeja autori mõtterännakutele, mida toidab põlvkondade mälu. Mehelikkust tasakaalustava naiseliku väe tajutav kohalolek raamatus on väärtus omaette.

See ei ole ühe-õhtu-raamat. Selle üle mõtled kaua. Julgen soovitada!

Veel Lauri Sommeri raamatuid:

• Kolm yksiklast. Menu Kirjastus, 2010
• K. L. ja N.: 2004-2007. Tiivaalune, 2008
• Nõidade õrnus. Tiivaalune, 2004