Punane aadressiraamat

Raamat oli ilus, ma ütleks lausa imeilus. Elust ja armastusest ja üksildusest ja vananemisest. Ja kõigest, mis sinna juurde käib – rõõmud ja mured, võidud ja kaotused, kohtumised ja lahkumised.

Doris on 96-aastane üksik vanainimene, kes elab Stockholmis. Ainuke lähedane, kes tal on, on tema õe tütretütar Jenny, kes elab oma mehe ja kolme lapsega Ameerikas. Nad suhtlevad Skype´i teel. Dorise juures käib aegajalt sotsiaaltöötaja, kuid siis ühel päeval Doris kukub ja satub haiglasse.

Dorisel on punaste kaantega aadressiraamat, kus sees kontaktid. Aeg aga on teinud oma töö ja pea kõik neist on juba siit ilmast lahkunud – siis on Doris tõmmanud nimele kriipsu pele ja kirjutanud nime juurde SURNUD. Surnud. Surnud. Surnud. Iga inimesega aga on Dorise elus olnud ju lugu – kohtumine, suhted, tunded. Need on ta nüüd kõik kirja pannud. Oma elu.

Kui on selge, et Dorist enam kauaks ei ole – katkisele puusaliigesele järgneb südamerabandus – tunneb Jenny, et kallis vanatädi ei peaks surema üksi. Ta sõidab Stockholmi. Seal leiabki ta Dorise kirjutatu, samuti hulga vanu pilte. Jenny loeb, et Dorise noorpõlves on olnud üks Dorisele väga oluline inimene, kelle saatust sõjast alates aga Doris täpselt ei teagi. Dorise tervis jääb üha viletsamaks ning aega aina vähemaks, kuid Jenny püüab leida üles selle inimese kaugete aegade tagant. Sest armastus, see on elus kõige tähtsam.