Puhas lora

Luule ja lora vahel on õhkõrn piir. Kui keegi valetab või mängib sõnadega vingerpussi, öeldakse ikka „Ah, ära aja lora!“, „Ära luuleta!“. Samas teame, et luule võib olla ka väga kaunikõlaline ja hinge sügavalt puudutada. Seega, mis siis üldse on luule? Selle üle võib mõtiskleda ja ehk leiab isegi vastuseid Doris Kareva luulekogust „Puhas lora“. See luulekogu on pühendatud sõnadele ning nii mõnigi luuletus kõlab siin hoopis nagu loits. Näiteks luuletus pealkirjaga „Concerto strumenti e voce“ algab sõnadega:

„Andromeda, mandragora,

rododendron, mandala,

undruk, undruk, Kassiopeia,

Kristiaania,

mania grandiosa, rosa mundi,

Gloria!“ (lk 18)

Koolipingis tuubitud sõnad muutuvad maagiliseks ja vallatukski:

„mis siis? Striptiis? Repriis?

Tantra, mantra, yantra“ (lk 18)

Erinevates luuletustes kohtab võõraid ja huvitavaid sõnu, nagu „trohheus“, „levitatsiooniga“, „küütlema“, aga miks mitte ka „sea sulg“ ja „sigudik“. Tähendusi saab uurida sõnaraamatutest, guugeldada või küsida ChatGPT’lt. Viimast ei tasu alati usaldada, sest sealt võib tulla niisamuti puhast lora.

Siit luulekogust leiab luuletusi teemadel sõprus, tunded, armastus, kool, lemmikloomad jpm. Mitu luuletust räägivad kassidest ja koertest ja neist luuletustest võib tihtipeale ennast või oma tuttavaid ära tunda. Paljud luuletused ongi mõistatuslikud ja nõuavad oskusi analüüsimiseks ning arutlemiseks. Aga on ka lõbusamaid ja kergemaid värsse, näiteks „Sõbralaul“ algab nagu muhe salmik sõbra vihikus:

„Ära ole murel,

ole sirel!“ (lk 13)

Edasi räägibki see luuletus oma mure jagamisest ja mõjub sooja ning turvalisena.

Luuletusi saadavad Regina Lukk-Toompere kollaažitehnikas illustratsioonid, millel on mõnus silmi puhata. Neisse on peidetud vahvaid detaile ja samas on nad mõtlemapanevad nagu Kareva luuletusedki.