Laulupeole!

Kevad on taas saabunud, kogu mets on talveunest ärkamise saginat täis. Ühel päeval teatab rähn toksides uudist: tal on tulnud idee korraldada metsas loomade ja lindude laulupidu. Kohe korraldatakse laulukoori moodustamiseks katsed. Kõik linnud-loomad saavad rähnilt kiita, isegi hundi joru tunnistatakse kõlblikuks. Ainsana ei oska laulda ega rütmi koputada karumõmm. See on talle suur pettumus, sest karumõmm on alati muusikat imetlenud – nii linnulaulu kui ema igaõhtust unelaulu. Isegi puulehtede sahinas ja vihma krabinas oskab ta muusikat kuulda. Mõmmik ei löö siiski käega, vaid otsib välja lauluraamatud ja hakkab usinasti harjutama. Ta käib ka metsa laulukoori proove salaja kuulamas ning tunneb sel moel muusikast rõõmu.

Suure laulupeo päeva lähenedes aga selgub, et on üks mure, mille tõttu pidu lausa ära võib jääda. Nimelt, kuna kõik metsaelanikud osalevad kooris lauljatena, puudub peol publik. Muusikat armastav ja nautiv publik aga on lauljatele väga-väga tähtis. Muusika kuulamise oskus niisamuti.

Lugu metsaloomade laulupeost räägib tegelikult sellest, kuidas üks tore idee aitab kõik elanikud kokku tuua, kuidas ühise eesmärgi nimel pingutamine loob palju rõõmu ja koostöös saavad teoks suured asjad. Loomulikult ka muusika ühendavast jõust. Raamatu „Laulupeole!“ lõpp pakub lisaks toreda üllatuse nii karumõmmile kui lauljatele endile.

Raamatus vahelduvad lihtsad salmikesed jutustusega. Viimased leheküljed aga pakuvad lugejale lisaks käputäie nootidega varustatud laule, mis autori kujutluses võinuksid tulla ettekandele loomade laulupeol. Lauludegi looja on aastatepikkuse muusikaloome, laulu- ja klaveriõpetaja kogemusega raamatu autor Anu Röömel ise.