Nööpidest ja muust häbiväärsest

Raamatu esimesed 50 lehekülge kulgesid väga aeglaselt, mille tõttu kaalusin selle lugemisest loobuda. Raamatu esimene lugu “Fulgens, sequar”, mida nimetati psühholoogiliseks okseks, väärib oma nime. Tekstis annab tunda, et Mudlum kirjutas selle 15-aastaselt. Paratamatult on enamus inimesi teismelistena patranud pealtnäha sügavat ning filosoofilist juttu, mis lõppude lõpuks ei olnudki nii sügav. Autor jaurab ja jaurab, tahtes midagi öeld, aga ta ise ka täpselt ei tea mida: “Ma ei oska öelda, mida ma tahan, sest ma ei tea, mida ma tahan, kuigi ma midagi tunnen!” (lk 35)

Pärast seda läks lugemine ladusamalt. Tunda oli nostalgia hõngu ajast, mida mina pole läbi elanud. Sellegipoolest oli tuttav mulle purkide ning nööpide kogumine ja ka põhimõte “Kunagi ei tea millal midagi võib vaja minna!“, mida jälgisid nii mu vanaema kui ka ema. Mudlum kirjutab suure kirega selle aja vajadusest koguda ja hoida alles igasugust kraami: “Keegi ei lõika enam vanadel riietel nööpe eest ega haruta lukke küljest. Ja miks issanda nimel mind need nööbid nii painavad?” (lk 64)

Loomulikult on tegemist nõukaaja inimeste kiiksuga, millest on väga raske lahti saada. Aga kes saab neid süüdistada, kui kõike ei olnudki võimalik poest osta nagu tänapäeval. Meil on tänapäevani kodus alles karp erinevate nööpidega nõukaajast. Ema lõikab siiamaani ilusamad nööbid vanadelt riietelt ära. Vanadest harjumustest on raske loobuda. Raamatus kirjutatakse ka muudest sarnastest nostalgiaga seotud teemadest.

Raamatu pealkirjast lubatud “häbiväärsus” tuleb sisse näiteks peatükkides “Fekalistika” ja “Abjektsioon nr 3”. Neid peatükke ei soovita hommikuse kohvi kõrvale lugemiseks. Teose lõpetab peatükk “Meetod mitte muutuda”, mis annab taustaloo raamatu esimesele loole ning raamatule endale. Raamatut soovitan lugeda neil, kes suudavad läbi lugeda esimesed 50 lehekülge.

See oli esimene Mudlumi teos, mille läbi lugesin. Selle tõttu ei saa seda võrrelda tema teiste teostega. Teistelt olen kuulnud, et teoses on tunda tuttavat autori jutustamisstiili. Tegemist on kerge lugemisega, leidub lugusid elust enesest ning autori mõtetest. Mõned lood meenutasid natuke Annie Ernaux’it, kes kirjutab ka oma mälestustest (nt raamat “Aastad”).