Pedassaarel lõksus

Loore, Matu ja Helmi sõidavad suvel oma vanaisale Salmistusse külla. Muheda jutuga vanaisa elab rannakülas, seltsiks kanad ja kits Möku. Tema juures viibides teevad lapsed põgusalt tutvust maaeluga, saadakse lähemalt tuttavamaks sõbralike kanade ja kurja kukega. Varsti aga suundutakse vanaisa eestvedamisel Pedassaarele. Vanaisa avastab kohale jõudes küll, et lõunasöögiks plaanitud kalade püüdmiseks vajalikud õnged jäid maha, sestap suundub ta peatset naasmist lubades kodu poole. Laste meelehärmiks venib vanaisa tagasitulek pikale. Olude sunnil võtab 11-aastane Loore enda peale oma 5-aastase õe ja 3-aastase venna eest hoolitsemise ja südameasjaks tagada, et nooremad õde-vend ei jääks aega Pedassaarel meenutama kui hirmsat kogemust, vaid et see kujuneks hoopis vahvaks mälestuseks. Etteruttavalt võib öelda, et Loore suutis ka rasketel hetkedel laste tuju üleval hoida ja saarel viibimise nende jaoks lõbusaks teha.

Raamatu peategelane Loore on väga asjalik ning julge, seljatades mitmeid kordi oma hirmud. Ta pakub ka toredat äratundmisrõõmu neile lastele, kellel on nooremad õved. Raamatu teeb eriliseks see, et seda saab käsitleda ka kui ellujäämisõpikut. Raamatu vältel saab läbi vanaisa sõnade või Loore targa tegutsemise aimu, kuidas looduses omakeskis edukalt hakkama saada, sealhulgas, mis taimed on söödavad ja kuidas lõket teha.

Raamat koosneb lühikestest peatükkidest, mis lähevad väga ladusalt. Kerget kõhedust, mis loo tegevustikuga vahepeal kaasneb, annavad edasi Katrin Kaevu unenäolised must-valged illustratsioonid.

Sama autori sulest on varem ilmunud „Ingmar ja meri“ (2023) ja „Appi, me muutusime kassideks!“ (2016).