Pärandiaabits lastele ja suurtele

Elu muutub pidevalt. Aastad, aastakümned ja isegi sajandid mööduvad ning paljud asjad, mis kunagi olid väga tähtsad, ununevad või asenduvad uute kommetega. Seetõttu on uudishimulikel lugejatel alati põnev teada saada,kuidas inimesed varem elasid ja millised olid nende traditsioonid. Eriti tore on see, kui käepärast on raamat, kust saab igal hetkel leida vastuseid erinevatele küsimustele.

„Pärandiaabits“ on justkui väike paberist muuseum. Iga lehekülg jutustab loo asjadest, riietest, igapäevaelust ja eesti rahva kommetest.

Raamat on sisult väga rikkalik. Sealt saab teada mitte ainult taluelust, rahvarõivastest ja ehetest, vaid ka muusikast, loovusest, usust ning isegi toidust ja toiduainetest. Näiteks saavad lugejad teada, kuidas tehti suitsuliha ja miks seda peeti tõeliseks kunstiks. Samuti räägitakse raamatus pühadest ja tähtpäevadest ning veel — Eesti rahva eri kultuurirühmadest, näiteks setudest ja võrukestest, mis oli minu jaoks eriti põnev.

Lehekülgedelt leiab huvitavaid joonistusi, vanu fotosid ja ka eesti autorite loomingut. Näiteks on Vürtskilu‑peatükis toodud Ott Arderi luuletus ning hapukapsa ja mulgikapsa valmistamist käsitlevas osas mainitakse Oskar Lutsu „Kevadet“. 

Kuigi tänapäeval saab paljude asjade kohta infot internetist, soovitaksin ma siiski seda raamatut lugeda. Isegi kui lugeja veel ei tea, mis teda täpselt huvitab, on „Pärandiaabitsat“ mõnus lihtsalt kätte võtta ja lehitseda. Raamat köidab tähelepanu oma värvika kujunduse ja selgelt, lühidalt kirjutatud tekstiga. Seetõttu sobib see nii täiskasvanutele kui ka lastele. Ja ma ei imestaks üldse, kui keegi sooviks seda raamatut ka oma kodusesse raamaturiiulisse lisada.