Olav Ehala. Helilooja

Raamatusarjas „Väike algus, suur lugu“ on ilmunud uus peatükk, milles seekord räägib Liis Seini põneva jutuvestmise ja Laura Verte vahvate illustratsioonide kaudu oma loo helilooja Olav Ehala.

Kas teadsid, et Olav Ehala mängis aastakümneid korvpalli ja käib iga hommik oma basseinis ujumas? Või et ta tegi kord bändi Jaak Joalaga? Jah, niisuguseid pisikesi fakte ja seikasid leiab sellest raamatust kamaluga. Lugu on kirjutatud nii, nagu oleks Olav ise oma mälestused ja mõtted kirja pannud. Sellest kumavad läbi tema muusikakirg ja soe iseloom.

Olav Ehala tee muusika juurde ei olnud äkiline ega ootamatu: muusika ümbritses teda väiksest peale. Tantsijast ema ja muusikust isa kõrval kasvas Olavist muusikalemb, kes tundis juba lapsena tugevat tõmmet muusika vastu. Kuna mõlemad vanemad oskasid pille mängida ja Olavile meeldis neid kuulata, hakkas ta ka ise klaverit õppima. Tema muusikukarjäär algas 14-15-aastasena ansamblis Kristallid, kus ta mängis klahvpille ja kirjutas laule, millest olid vaimustuses isegi muusika suurkujud. Kui ta oli juba veidi vanem, pakuti talle töid, tänu millele jõudis tema looming lõpuks laiema publikuni. Olav on oma pika karjääri jooksul loonud muusikat ligi 60 näidendile ja 50 filmile, millega ongi ta kõige enam tuntust kogunud. Samuti on soojalt mainitud inimesi, kes on teda mõjutanud nii töö- kui ka isiklikus elus, nagu tema perekond, õpetajad ja koostööpartnerid.

Kuigi jutt keerleb Olav Ehala ümber, on lugu siiski märkimisväärselt ajastuhõnguline, kirjeldades lugejale möödunud sajandi kultuuri- ja ühiskonnaelu. Näiteks õpib lugedes nii mõndagi sellest, milline oli nõukaaeg: juttu tuleb suhkru-, lehe- ja jahusabadest, tikutoosietikettidest, Eesti Televisiooni algusajast, lasteraamatutest ja muinasjuttudest ning loomulikult ka tollasest muusikast.

Mulle meeldis, et iga peatüki lõpus oli mõtte- ja ülesandenurgake, millega innustati lugejaid ise midagi looma või uurima. Ka raamatus mainitud mõistete selgitused olid välja toodud. Kuigi tegu on lasteraamatuga, oli minulgi lõbus kaasa mõelda ja lasta oma loomingul lennata. Lisaks jagati viimastel lehekülgedel soovitusi neile, kes on muusikast huvitatud. Ehk leidub väikeste lugejate seas tulevasi muusikuid ja heliloojaid, kes saavad julgustust just sellest raamatust.

Igatahes on see lastele põnev ja lõbus lugemine, millest on nii mõndagi õppida nii Olav Ehala kui ka Eesti kohta. Raamat sobib sama hästi ka täiskasvanutele, kes soovivad veidi nostalgitseda ja tutvuda Eestile märkimisväärse panuse andnud helilooja käekäiguga. Soovitan soojalt!

Samas sarjas on varem ilmunud ka „Lennart Meri. President“ ja „Leelo Tungal. Lastekirjanik“.