Elusarm

See on autori debüütluulekogu. Siin on luuletused armastusest, aga ka elust, elus olemisest ja elu loomisest. Armastuski on mitmetähenduslik: emaarmastus, armastus mehe ja naise vahel, armastus vanemate vastu.

Kõige parem on minu arvates seda luulekogu tutvustada autori enda sõnadega:
“Lugude kirjutamine on minu jaoks natuke nagu laste kasvatamine. Mõlema puhul on kohe aru saada, kui ma ei ole päriselt kohal ja nii lapsed kui lood hakkavad siis alati vigurdama. Mõlemad tulevad mu juurde, kui soovivad, et ma aitaks neil iseendast aru saada – nad usuvad vanku¬matult, et just mina tean õigeid sõnu. See on alati hästi tore, aga kohati väga keeruline. Kuulatan vaikselt ja valan siis õigena tunduva kogemuse või mõtte sõnadesse ja tegudesse. Kui vahel ei tundu hetk ikkagi sobiv või ma lihtsalt ei leia parimaid sõnu, siis jään vaid lootma, et südamest väljendatuna kõlavad õigesti ka poolikud mõtted.”

See on ilus-valus lugemine, kohati lihtne, soe, humoorikas.

ÜKSINDA AKNA ALL

seisan üksinda akna all
ja kannan raskust

ma enam ei nuta
ei rõõmu
ega kurbuse pisaraid

muudan nad
kunagi saabuva kevade
esimesteks kellukateks

hingan hoopis veel
ühe sõõmu
meie õnne lõhna

seisan akna all
ja kussutan kergust