Tunnel

Romaan „Tunnel“ räägib armukadedusest ja omamisvajadusest. Maalikunstnik Juan Pablo Castel paneb ühe oma maali välja Kevadsalongis. Maali keskpunktist eemal on kujutatud üht kunstniku jaoks olulise tähtsusega stseeni. Keegi teine ei paista avamisüritusel seda stseeni maalil märkavat, välja arvatud üks naine, kes jääb ainsana pikemalt silmitsema seda. Castelil tekib soov naisega kontakti luua, kuid õhtu möödudes kaob naine silmist. Sellest õhtust alates mõtleb mees lakkamatult sellest tundmatust naisest. Kuidas on aga võimalik kohtuda inimestel, kes on teineteise jaoks täiesti võõrad?

Romaan toob välja maalikunstniku tundliku ja impulsiivse natuuri, kellel on raske sobituda pealiskaudse ühiskonnaga kokku. Kui ta leiab inimese, kes tema meelest mõistab teda täielikult, hakkab ta klammerduma selle inimese külge. Sellest joonistuvad välja armumise negatiivsed küljed. Tugev armukadedus ja omandihimu lämmatavad armastuse ning tekitavad mõtted, mis ei pruugigi tõesed olla, kuid viivad hukatusse.

Antud teos paneb mõtisklema, et armumine tekitabki mingil määral hullust ning see oleks justkui haigus. Või et su mõtted ongi armumisel nagu tunnelis – kinni ainult ühes suunas, mis takistab selgelt mõtlemist.

Soovitan lugeda antud teost, kuna raamat on väga hästi kirjutatud ning paneb mõtlema nii armastuse kui ka selle üle, et ei tohi jääda omaenese mõtete sisse lõksu. Vahel kipuvad inimesed (eriti tundlikud inimesed) üle mõtlema ning seeläbi võib juhtuda, et meie mõtted ja reaalsus ei pruugi ühtida ning see võib tuua endaga kaasa palju negatiivset.