Ane Riel “Vaik”

Haarderite perekond elab rahumeelset elu saarel nimega Pea. Tegu on isevärki perekonnaga, kellele meeldib omaette toimetada. Pereisa töötab kodus tislerina ning valmistab muuhulgas puidust kirste, milles on tal komme peale nende valmimist koos noorima pojaga lebada. Peale õnnetust, kus isa surma saab, muutub niigi hapra hingeeluga poiss veelgi kinnisemaks. Ema tervise halvenedes vajab perekond abi ning majapidamisse võetakse appi töötama näitsik. Noored leiavad teineteist ning kogu lugu võiks ju ilusamaks minna … kuid nii ei juhtu.

Raamat maalib silme ette pildi sellest, kuidas inimpsüühika moondub ja saab tugevalt kahjustatud nii vanemate enda kasvatusstiili ja iseärasuste kui ka saatuselöökide mõjul. Lühidamalt öeldes – kuidas kujuneb vaimselt haige inimene (inimesed).

Põnevikus on kirjutatud väga õõvastavatest tegudest. Lapsevanemana oli väga raske ja kohati iiveldama panev lugeda, mida üks laps peab läbi elama teadmata, et selline asi ei ole teps mitte normaalne, mida vanemad teevad …