Algus ja teised ajad

Ma olen alati lummatud olnud aja kulgemisest. Just sedasorti kulgemisest, milles ise osaline ei olda, vaid mida saab staatiliselt jälgida. “Algus ja teised ajad” on just selline raamat sõjast, milles sõda ja kannatused on reaalsed ning valusad, kuid ilmselgelt vajalikud lõimed. Ma meelega ei kasutaks sõna sõjaraamat, sest selles raamatus on kihte oluliselt rohkem ja sõda on pigem taustafooniks. Inimesed sünnivad, elavad, toimetavad oma igapäevaselt üliolulisi asju, saavad lapsi, vananevad ja surevad jne. Algus on küla ja maailma algus. Alguse taga ei ole midagi, kõik imed sünnivad ja müüdid saavad elavaks seespool.

Sisuliselt on tegemist kahe perekonna looga, mis antakse edasi ajanovellides. Kõigel on oma aeg, mis peegeldub küll teiste aegades, kuid iialgi ei ole sama. Raamatu kulg ongi ajast aega, kus eluta ja elus objektide ajaga märgitakse suuremat kulgemist. Lineaarsus ei ole aga antud mitmest vaatepunktist, vaid ikka üks korraga. Rida pärleid Alguses.
Raamat on kurb, kuid mitte traagiline. Selline oktoobrilõpu magus kurbus. Selline ilu, mis kraabib hinge ja jätab jälje pikemaks.
Olga Tokarczuki stiili on kriitikud nimetanud mütoloogiliseks realismiks ja see on tõeliselt tabav.

Samalt autorilt:

• Maailma kõige inetum naisterahvas. Kultuurileht, 2005
• Päeva maja, öö maja. Kultuurileht, 2013