Ajalõhe

Ameerika kirjaniku Madeleine L’Engle’i lasteraamat „Ajalõhe“ ilmus juba 1962. aastal, kuid eesti keelde tõlgiti see 2018. aastal, kui valmis ka raamatu põhjal tehtud film. Lugu räägib 13-aastasest tüdrukust Megist, kes läheb koos väikevennaga isa otsima. Nende teadlasest isa jäi kadunuks, kui ta töötas valitsuse salajase projekti kallal universumis rändamise uurimiseks. Isa otsides peavad õde ja vend ning nende sõber vastu astuma suurele kurjusele, aga õnneks on neile abiks üleloomulikud olendid, kes on headuse poolel.

Fantaasiaküllane ja seiklusrohke raamat pakub palju põnevust. Sündmused järgnevad kiiresti üksteisele ja lapsed õpivad nende käigus nii mõndagi iseenda kohta. Peategelane Meg on pisut teistsugune kui teised temavanused, ehkki ta ei oska täpselt määratleda, mis teda teistsuguseks teeb. Ka väikevend erineb kõigist lastest ning uus sõbergi, kes nendega isa otsingutel ühineb, on millegi poolest teistmoodi kui ülejäänud lapsed. Aga nagu selgub, tulevad need erinevused neile maailmaruumis seigeldes pigem kasuks. Tegelikult nad ei saakski isa aidata, kui nad oleksid „tavalised“ lapsed.

Autor on suurepäraselt osanud kirjeldada 13-aastase tüdruku tundeid. Meg on alles laps ja tema jõud ei käi veel kõigest üle. Samas on ta hea südamega ning empaatiline laps, kelle tunded vahel üle pea kokku löövad nagu mäslevad lained. Kuid ta on sihikindel ega lase ennast valitud teelt kõrvale meelitada. Lugeja on tunnistajaks Megi füüsilisele ja hingelisele teekonnale, tema vaimsele küpsemisele ja enese tundmaõppimisele. Nagu ütleb raamatus proua Misse, üks neist üleloomulikest tegelastest, kes lapsi aitab: „Aga muidugi ei saa me oma annete olemasolu eest kiitust oodata. Tähtis on see, mismoodi me neid kasutame.“ (lk 99)