Viimane lusikas

Eesti Kirjanike Liidu 2025. aasta romaanivõistlusel ära märkimist leidnud romaan, mille tööpealkiri oli hoopis „Nadinunnadi-nadinaa“. Tegemist debüüdiga, seega Eesti kirjandusmaastik on juurde saanud ühe uue autori, kelle puhul ootan järgmist teost suure huviga.

Kristi Küppari raamatus „Viimane lusikas“ jälgitakse veidi alla neljakümnese Katariina humoorikat teekonda, mille käigus muugitakse lahti naist aastaid vaevanud õudusunenägude põhjus.

Katariina ostab seitse lusikat ja asub läbi käima kõiki kodusid, kus ta seni elanud. Plaanis on teha endiste elukohtade praeguste elanikega sümboolsed lusikavahetused. Miks? Sest naise alateadvus peidab saladust, millele on vaja jälile saada. Ja mingi veidra sunni ajel tundub Katariina lootvat, et sedasi saavad lõpu tema hirmuunenäod, sest need peavad olema kuidagi tema minevikuga seotud. Kui ta käib ammused rajad läbi, siis ehk saabub rahu. Lugejale julgustuseks – rahu saabub.

Olulisim oli muidugi kõige viimane lusikas, mis ühtlasi tekitas minu peas küsimuse – kas autor n-ö alustas oma mõtetes lugu sellest viimasest lusikast? Või isegi mitte lusikast, vaid kas loo idee hakkas end kerima sealt, kust viimane lusikas leiti? Ja raamat n-ö kirjutas end valmis suunaga lõpust algusesse, või oli lõpp teada, aga lugu oma karakteritega sündis kronoloogiliselt? Igal juhul on valminud lihtsalt loetav ja põnev raamat perekonna traagilisest minevikusündmusest.

Palju õnne autorile debüüdi puhul ja loodetavasti on uute raamatute ideed juba ritta seatud.