Lõikuspäeva päikesetõus

Suzanne Collinsi „Lõikuspäeva päikesetõus“ on „Näljamängude“ sarja (seni) viimane teos, mille tegevus toimub triloogia kolme raamatu sündmustest aastakümneid varem. Koos „Laululindude ja madude ballaadiga“ kujutab see endast sarja eellugu.

Ilmselt enamik lugejaid alustab Collinsi triloogia esimesest osast ja on näljamängude kontseptsiooniga tuttav. Seepärast olgu sisututvustuseks öeldud vaid niipalju, et „Lõikuspäeva päikesetõus“ keskendub Panemi 50. näljamängudele. Peategelane Haymitch Abernathy peab oma 16. sünnipäeval loosi tahtel kodupiirkonna ühe meessoost esindajana näljamängudele sõitma. Seda, kuidas ta mängudel ellu püüab jääda ja millised ohud teda seal ootavad, jätan ma lugejale avastamiseks. Ütlen vaid, et raamat on kaasahaarav ning põnevust jätkub lõpuni välja.

Kui lugeja naudib fantaasiaraamatute lugemist, tahab raamatulehekülgedel kogeda närvikõditavaid sündmusi, elada kaasa peategelase võitlusele ja samas mitte süüvida teksti liialt filosoofiliselt, jääb ta kindlasti rahule. Samas võib teos valmistada ka pisukese pettumuse: sündmused kulgevad etteaimatavalt ja raamatu düstoopilise ühiskonna kohta kirjanik midagi uut, mida me poleks originaaltriloogiast juba teada saanud, tegelikult ei ütle. Kuid lool on siiski oma sügavus. Collins kujutab propagandaga valitsetavat allasurutud ühiskonda ning esitab Haymitchi tegelaskuju kaudu küsimuse allaheitlikkusest ja vastupanu mõttetusest/mõttekusest. See raamat ongi pigem sisekaemuslik, põhirõhk on sündmuste asemel hoopis peategelase suhtumisel sündmustesse.