Suik ja sillerdus

Selline tõeliselt ilus raamat, mille kujundas kunstnik Piia Ruben. Kaanel sillerdamas muuhulgas ka mõned vaevalt aimatavad roosad triibud. Ja pealkirja pidin ma lausa tõlkima. Sillerdusega sain veel hakkama, aga suik on minu ilmselt üsna vaeses keelekasutuses võõras. Eks tukkumine ajab ju ka asja ära, sellisel lihtlabasel kombel…

Ma käisin lõppenud aasta detsembri alguses Viru Keskuse RR-s kahe Doris Kareva raamatu esitlusel. Teine oli mõtiskluste kogumik „Terendused”. Selle suurepärase esitluse viis läbi ja Doris Karevale vestluspartneriks oli akadeemik, mereteadlane-matemaatik Tarmo Soomere. Ja see tunnike kahe ägeda inimesega, nende vestlusega oli väga eriline aeg. Kvaliteetaeg parimas mõttes.

„Füüsikute meelest on luuletajate ülesanne teha maailm keeruliseks, nii et füüsikud saaksid silma paista lihtsate ja loogiliste lahendustega– kui aga luuletajad lähevad nende alusloogika kallale, tunnevad füüsikud end üsna kõhedalt.”

See oli üks lahe ja meeldejääv esitlus ja eriti tore on, et „Sirp” on avaldanud selle kõik peaaegu täies mahus: Valguspurje all

Loomulikult ise kohal olles, sellest kõigest (sh pokaalist veinist ja viinamarjadest) osa saades oli kõik ehtne ja päris.

Minu jaoks iseloomustab Doris Karevat ühe teise luuletaja, Betti Alveri luuletus:

„Sa hapramast hapram
siin päikese all –
kas tead sa,
kui raske
on tähemetall?”

Ja ma ei oskagi seletada, miks ja kuidas nii. Ja luulet ei peagi ju tingimata seletama. See on luuletatud-luisatud värk… Kui sobib – võta kaasa, kui ei sobi – unusta…

Võtan sellest luulekogust kaasa ja jagan teiegagi luuletust TUHKAPÄEV (lk 106):

Kõik on võbelus.
Ilmsusi ilmub ja kaob.

Kõik, mis minus on tühi ja hirmul,
avaneb armastusele.
Kõik, mis põleb mus verilihal,
avaneb andestusele.
Mõistmine tuleb ja teretab
kentsakaid sugulasi,
keda ta eal pole näinud.
Naeruoravad lippavad üles
mööda mu selgroopuud.
Pimeduses põimuvad pehmelt
kõikenägevad juured:
ei võetud vägisi.

Kaotasin,
sest ei kinkinud küllalt.

Tuhkapäev tõuseb taevasse,
särav kui kroonijuveel.
Kord-korralt rabiseb katuselt lund.
Rästas tilgub. Ja kevad on teel.

Kirjastus tutvustab seda sillerdavat raamatut nii: Doris Kareva “Suik ja sillerdus”