Hoian sind südames

Eestlastel kestab terve novembrikuu hingedeaeg. Algab see juba 2. novembril, hingedepäeval, mil akendele asetatakse küünlad, mõnel pool kaetakse ka laud. Vanasti köeti esivanemate hingedele saunagi, pandi valmis seep ja pesuvesi. Ikka selleks, et hingekesed näeksid, et neid oodatakse ja meeles peetakse. 20. novembril on tähistatud surnutepüha, siis süüdati küünlad omaste haudadel.

Mujal maailmaski peetakse surnud esivanemaid meeles, aga omal moel. „Hoian sind südames“ tutvustab vanaema leinava Alma ja vanaisa kaotanud Diego loo kaudu novembri alguses tähistatava Mehhiko surnutepüha Dia de muertos kombeid.

Alma kodus on kõik kurvad, sest hiljuti suri tema vanaema ja pidevalt juhtub, et mingi pisiasi tuletab vanaema jälle meelde. Alma sõber Diego on kaotanud vanaisa ja talle tundus siis, et kurbus kasvas nii suureks, et ei mahtunud justkui kuhugi enam ära. Diego vahendusel kutsutakse Alma pere osa saama Diego vanaisa mälestuspeost, kus vanaisa auks on ehitatud lausa altar küünalde, lillede ja mitut sorti maiustustega. Mehhiklased nimelt usuvad, et tulevalgus ja head lõhnad meelitavad hinged kohale. Kõik räägivad lõbusaid lugusid ja mälestusi vanaisast. Alma tunneb, kuidas rõõm temas kasvab ja kurbus muutub justkui väiksemaks.

Raamatu lõppu on lisatud lühike kirjeldus Dia de muertos’e kommetest, sümbolitest ja traditsioonilistest toitudest (koos retseptidega – proovi järele!).

Raamatut ehivad Sanna Pelliccioni värviküllased ja lihtsa, kuid julge joonega illustratsioonid.