Soosaladus

Neile, kes armastavad sõnakeerutusi ja -võrdlusi on see magus suutäis. Eesti keele ilu saab nautida küllaga. Ports mütoloogilisi olendeid tegevuspaigas soo. Soo on müstiline paik, kus tavanormid alati ei kehti ja kus toimetamiseks ja ka ellujäämiseks on tarvis teatud reegleid täita. Linnainimene neid reegleid ei tunne, pole tal olnud aega ega ka võimalust neid tundma õppida. Tema hinge ja ka mahlast ihu soovib aga nii mõnigi seal maitsta.

Muretu pole ka nende põli, kes mitmendat põlve soo ääres oma juuri ajanud. Näkid ja soopaganad oskavad rohkem kui mitmel moel inimeste elu raskeks teha. Sooäärsetel inimestel on võitlus nendega igikestev.

Suur osa raamatu algusest ongi kirjeldus soost ja tema elanikest. Inimtegelased saavad rohkem leheruumi  kui oma 70 lehekülge loetud. Läheb oluliselt huvitamaks, põnevusromaaniga tegemist pole, pigem lõpuni kulgemine müstilise ja argise piiripeal. Just seal, kus kõik oleks nagu reaalne ja õige, kuid kuskil silmanurgast ja vilksamisi viskab sisse ka arusaamatut ja mõnele lausa hirmu tekitavat. Tempo on pigem kulgev, kuid igav ka ei hakka. Paraku kui lugu just hoo sisse saanud tuleb lõpp. Väga järsku tuleb ja ebaõiglaselt vara. Nii mõnedki otsad jäävad lahtiseks, kui mitte öelda müstiliseks.