Mitz

„Mitzi“ moto „Tol ajal oli mul marmosett Mitz, kes käis minuga peaaegu igal pool kaasas, istudes mu õlal või vestipõues“ pärineb Leonard Woolfi autobiograafiast. „Too aeg“ oli aastad 1934–1938 ja maailm liikus vastu XX sajandi teisele suurele sõjale. Nunez on mälestustest, kirjadest ja päevikukatketest lõimede külge põiminud loo väikesest loomast ja suurtest isiksustest tema ümber.

Sigrid Nunez on Ameerika rahvusliku kirjandusauhinna pälvinud kirjanik ja loovkirjutamise õppejõud.

Raamatuga kevadesse 2025/2026 osalejate tagasiside

Sigrid Nunez „Mitz“ – Woolfidel olid omad erinevused, aga nad armastasid teineteist. Mõlemal oli kindel päevakava, naisel pikad jalutuskäigud ja mehel kannatlik hoolimine loomade vastu. Nad tundsid paljusid loomeinimesi. 1934.-1938.a sõjaärevus. Marmorahv päästab ohtliku olukorra. Kahju, et metsloomi kodustati. – Merle E

Sigrid Nunez „Mitz“ – Lihtne ja liigutav jutustus, mille kirjutamisesse läks autoril kahtlemata tohutu eeltöö. Nunez pakub välja oma nägemuse Woolfide argipäevast koos mitmete loomadega, nende seas troonimas isemeelne Mitz. Tema kiindumus oma päästjasse, Leonard Woolfi paistab välja igast peatükist. Väike keha, aga suur hing. Ohtrad ääremärkused annavad aimu, kui lai oli Woolfide abielupaari tutvusringkond. – Liis A

Sigrid Nunez „Mitz“ – Elulood on võluvad (ka marmoseti oma). Ja see ei häiri üldse, et võibolla PÄRIS niiviisi kõik polnud. Armas raamat! Võluv, armas pilguheit sellele ajaperioodile, kus elas marmosett Mitz. Ja kõigile tema ümber. – Egle K

Sigrid Nunez „Mitz“ – Armas lugu väikesest ahvipoisist Mitzist, tema peremehe ja perenaise elust, nende tegemiste, sõprade ja kirjanduse taustal. Kohati leidub lapselikke mõtteid ja seiku seoses Mitzisse suhtumise ja loomariigis asetleidvate sündmuste taustal. – Kadri M

Sigrid Nunez „Mitz“ – Mul läks umbes kakskümmend lehte aega, et arusaada, et Mitzi omanik on Virginia Woolf. Pärast seda lugesin hoopis teise tähelepanelikkusega edasi. – Kadri

Sigrid Nunez „Mitz“ – Raske on lugeda metsiku looma elust, kes inimeste metsikuse tõttu on sattunud kultuursesse ümbrusse selle loojatega üksteist vastastikku päästes. – KK

Sigrid Nunez „Mitz“ – Soovitaksin seda raamatut pigem kirjandus- kui loomahuvilistele. Kuna ma pole Virginia Woolfi “Flush”i lugenud, siis võimalik, et nii mõnedki viited läksid minu jaoks kaduma. Kindlasti Nunezil vedas, et lisaks kahele järjestikusele koerale oli Woolfide perekonnas ka ahvike, sest arvan, et raskem oleks olnud ka koerast kirjanike perekonnas kirjutada nii, et see poleks olnud liiga sarnane Virginia Woolfi kirjutatule ?! Õnneks meeldivad mulle lisaks loomaraamatutele ka elulooraamatud, seega nautisin, hoolimata sellest, et minu teadmised Briti kirjandusest ja Bloomsbury rühmast on üpris pealiskaudsed. – Aet T-T

Sigrid Nunez „Mitz“ – Vaga armas lugu ahvipoisist Mitzist ja tema peremehest ja perenaisest . Minule selle jutu lugemine jattis vaga sugava mulje. – Imbi M

Sigrid Nunez „Mitz“ – Autor on öelnud, et see raamat on vaid 10% ilukirjanduslik ja umbes nii see mõjuski. Siin on tunda kui palju tööd on sellesse pisut alla 100 leheküljelisse raamatusse pandud. Raamatus käsitletud ajaperiood on lühike ja autor on andnud enda parima, et aega, perekonda ja neid ümbritsevaid inimesi kirjeldada ja konteksti seada. Nauditav, liigutav, mõnus lugemine. – Kadi K

Sigrid Nunez „Mitz“ – Väha hea raamat. Närve rahustav ennekõike. Armsad suhted lemmikloomadega, aga ka muud. Kirjaniku Wirginia Wolfi eraelul tuginevat. Inimese (looma) ahvi pilgu läbi. Mis ta meist arvab? “Kuuldavasti oli Metzi jaoks põnev. Ta oli näinud palju inimesi, kui mitte ühtegi sarvedega. Ta (Ethel) hakkas karjuma. Mitzi karjus vastu (otse kuuldetorru)” lk.35 – Milvi S

Sigrid Nunez „Mitz“ – Täitsa tore lugemine, on ingot kirjanikest abikaasade Virginia ja Leonard Woolfi suhtest ja tegemistest. Nende juures elas pisike ahvipärdik, tegelikult siis marmosett Mitz, kes Leonardisse kiindunud. Huvitav oli lugeda Mitzi suhetest teiste loomadega, aga ka inimestega. tunnen küllaltki hästi kirjanik Virginia Woolfi loomingut, aga tema abikaasast Leonardist ja tema loomingust eriti mitte midagi. Meeldis. – Esta K

Sigrid Nunez „Mitz“ – Inimlik, soe, humoorikas lähenemine ajaloole. Ajalugu marmosetiga. “Kas me oleme sulle rääkinud, kuidas marmosett meil Hitleri käest pääses?” … Miks mitte? On ju palju võikamaid variante. – Kaja U

Sigrid Nunez „Mitz“ – Ahvipoiss teeb elulooraamatu palju elavamaks, kirjutatud hästi. Autor on teinud suure töö, et kujutada tegevuste toimumise aega ja kohti ning inimesi ja loomi realistlikult ja õiges kontekstis. Täiesti loetav ka ilma Virginia Woolfi hästi tundmata, aga parem kui on teadmisi selle ajastu Briti kirjandusest. Tegelastest meeldis väga Leonard, see kui hooliv ta oli. Kuigi mulle ei meeldi loomade loodusest välja kiskumine, siis selles ajastus oli Mitz ilmselt õnnega koos seal, kuhu ta elama sattus. – Evelin V

Sigrid Nunez „Mitz“ – Mitz ei ole pelgalt ühe ebatavalise lemmiklooma elulugu, vaid kirjanduslik mõtisklus selle üle, kuidas üks väike olend võib saada armastuse, lohutuse ja inimestevahelise sideme sümboliks ajal, mil maailm nende ümber kiiresti muutub. See on raamat, mis üllatab oma inimlikkusega ja paneb mõtlema, kui sügavalt loomad meie lugudesse kuuluvad ning kui kaua nad meie mällu püsima jäävad. – Olga K

Sigrid Nunez „Mitz“ – Kaasahaarav ja nauditav lugemine. Annab hea ülevaate tuntud kirjanike paari ja nende sõpruskonna kohta lemmiklooma kaudu. Milline lojaalsus ja armastus võib olla looma ja omaniku vahel. – Kersti

Sigrid Nunez „Mitz“ – Tore lugemine kirjanduse ajaloo huvilisele.
Lihtne lugu, aga lugesin huviga. Tekitas illusiooni nagu vaataksin sisse kirjanike argiellu. – Marika V

Sigrid Nunez „Mitz“ – Soovitan, sest siis saad rohkem teada kirjanik Virginia Woolfi elust ja iseloomust.
Mõnus-rahulik-voogav lugemine. Tekitab huvi lugeda ka teisi selle kirjaniku teoseid. – Reet V

Sigrid Nunez „Mitz“ – Mulle meeldivad loomad , aga nende kodustamine lemmikuks on valikute küsimus. Marmosett Mitz oli muidugi hea käitumisega loomake abielupaar Woolfile ja nende omavahelised suhed olid sügavad, katkematud. – Triinu M

Sigrid Nunez „Mitz“ – Südamlik-nukker lugu, mis näitas inimloomuse lõputuid varjundeid. Väga eluline lühivaatus ühe ebaseaduslikult, oma looduslikust keskkonnast jõuga välja smuugeldatud pisikesest marmosetist. – Viire V

Sigrid Nunez „Mitz“ – Hästi loetav ja heade kirjeldustega.
Perekond Woolfi elu ja mõtted ning kuulsad tuttavad sellest ajast, kui neil oli peres marmosett Mitz.
Natuke kurb lugu. – Tiina

Sigrid Nunez „Mitz“ – Soovitan lugeda kõigil loomaarmastajatel.
Teos räägib kahe kirjaniku elu läbi ahvlase – marmosetti silmade läbi Teise maailmasõja eelses Inglismaal.
Hinge läks Aafrikast veetavate loomade elu võõras keskkonnas. – Olav K

Sigrid Nunez „Mitz“ – Kuigi raamatu keskmes on justkui eksootiline lemmikloom, räägib teos tegelikult palju enamast: kuuluvusest, kiindumusest ja kaotusest. Autor käsitleb väga peenet piiri helluse ja omamise vahel. Mitz ei ole lihtsalt armas loom, vaid peegel, mille kaudu anti raamatus ka inimese nägu ja tegu. Väga meeldis see raamat, sh hea tõlge. – Anni L

Sigrid Nunez „Mitz“ – Romaanis muutub Soome loodus vabaduse sümboliks. Linn esindab bürokraatiat, survet ja võõrandumist; mets aga lihtsust, kohalolu ja sisemist rahu. See tundub olevat ka eestlaste jaoks väga sarnane mõte, kus loodus on koht, kus akusid laadida ja ennast leida. – Anni L

Sigrid Nunez „Mitz“ – Haruldaselt tore ja armas raamat. Samal ajal ka huvitav ülevaade Leonard ja Virginia Woolfi elust ja tegemistest. Sündmused toimuvad aastatel 1934-1938. Sõda läheneb ja see mõjutab ka väikese marmoseti ja tema kaaskondlaste elu. Uskumatult südamlik ja hingeminev raamat! Üks selle kevade lemmikutest! Soovitan! – Tiiu V

Sigrid Nunez „Mitz“ – Ilus lugu inimese ja metslooma kooselust, usalduse loomisest ning mõistmisest. Samas paljastub ka lemmikloomakaubanduse loomade loodusest püüdmise räpane taust. Virginia Woolfi ja tema kirjanikust abikaasa Leonardi elu koos nende lemmikutega – marmosett Mitzi ja spanjel Pinkaga. Hästi kirjutatud loomade omavaheline sõbrunemine ja koos elamine. Loomade puhul, kes oma elukohta jagama peavad, on alati mõistatus, kas nad on omavahel sõbrad või lihtsalt taluvad teineteist. – Annika T

Sigrid Nunez „Mitz“ – Väga hea ja südamlik raamat. Kellel võimalus, lugege. Loo peategelane on väike ahvike Mitz, kes on püütud röövpüüdjate poolt, kuid satub siiski elama mingist hetkest kirjanikest perekond Woolfide juurde. Leonardo Woolf kiindub loomasse ja teeb tema heaolu nimel kõik, mis võimalik. Rõhk ongi pandud väikese Mitz elule, mille kõrvalt kirjeldatakse ka Inglismaa kultuuri- ja kirjanduselu ning saabuvat II maailmasõda. – Kati H

Sigrid Nunez „Mitz“ – Väga armas raamat just eelkõige oma peategelase tõttu.
Kes on kõikjal sul kannul ja peegeldades seda maailma kus kõik ei ole päris nii nagu me seda esmapigul märkame . Lugesin ühe hingetõmbega läbi. Oskus näha suuremat pilti ei olegi nii lihtne ja igal ühel vastuvõetav. – Inge M

Sigrid Nunez „Mitz“ – Soovitan väga. Saad rõõmsa enesetunde. Ja on ka muud head teada. Mitz – väga armas tegelane. Sinuga ma olen juba varem kohtunud seoses Virginia Woolfiga. “Mitz” oli armukade loomake…” Kui armas! Talle on kõik lubatud – õlal istuda, saba ümber kaela, keelt näidata, vastu karjuda vanale Leonile. Hea enesetunde meka. – Milvi S

Sigrid Nunez „Mitz“ – Kirjanikepaari elust 1930ndatel Inglismaal koos loomade Mitzi, Pinka ja Sallyga. Looma ja inimese suhe, teineteisemõistmine, mõistatamine.
Palju annab raamatule juurde lugu marmosett Mitzist.
Mulle meeldis. – Sirje S

Sigrid Nunez „Mitz“ – Kirjanik Virginia Woolfe’i ja Leonardi armas lemmikloomake. Ei sugugi mitte kassipoeg… hoopis ahv! Suured isiksused, kellega koos see loomake elas. Ja väga karm aeg, mis oli saabumas.

“Kui väike ta oli! Pisike ahvihakatis. Ta oleks peopessa ära mahtunud nagu karvapall. Pea polnud suurem kui kreeka pähkel, silmad nagu kaks musta seemet ja ninasõõrmed imetillukesed – nagu nõelaga torgatud. Ta kasukas oli suuremalt jaolt hall – oravakarva –, aga pea külgedelt ja kuklalt kasvasid välja mõned heledamad tutid (peab ütlema, et need jätsid üsna klouniliku mulje). Ta haaras ühe maasika käppade vahele ja toppis selle suhu. Ta sõi nii kiiresti, et ei jõudnud toitu nautida, heites kiireid pilke paremale-vasakule, justkui kardaks, et rohu seest võib välja ilmuda mõni elukas, kes selle temalt ära napsab…” (lk 9)

Raamatu lõpp oli kurb. Lemmiklooma surm on kurb, paratamatult-pöördumatult kurb:

Virginia rääkis kirja lõpus, kuidas Mitz suri: “Silmad kinni, näost valge nagu väga vana naine. Leonard oli ta oma tuppa magama viinud ja viimase asjana ronis Mitz ta jalale.” Oli esimene jõulupüha, viimane rahuaasta. (lk 84) – Ester L

Sigrid Nunez „Mitz“ – Tundub, et see on viimane raamat, mida tänavusest programmist jõuan lugeda, ja olen väga rahul, et just Mitziga lõpetan- helge elamus! Meeldis viis, kuidas selle loo kaudu Virginia Woolfi ja tema kodust elu ning tema kaasaegseid suurkujusid tutvustati. Lisaks sõjaärevus ja paralleelid tänapäevaga. Kogu see lugu tundus nii loomulik- meisterlikult kirjutatud teos ja suurepärane valik nii Loomingu Raamatukogult kui Raamatuga kevadesse tiimilt. – Sirje N

Sigrid Nunez „Mitz“ – Meeldiv ja huvitav lugemine eelmise sajandi elust ja loomadest. – Maimu V

Sigrid Nunez „Mitz“ – Raamat meeldis väga – hästi kirjutatud ja hea tõlge, päris inimestest. Looma ja inimese vaheline kiindumus ja hoolimine. See oli nauditav lugemine. Tekkis soov lugeda veel midagi Sigrid Nunezi loomingust. – Astrid V