Mullitaja

Marleen on üsna tavaline viieaastane tüdruk. Tal on ema ja isa ja suur õde ning üle kõige armastab ta mullitajast mulle puhuda. Veel meeldib talle väga roosa värv nagu küllap paljudele tüdrukutele.

Aga ühe asja pärast on Marleen natuke kurb. Nimelt tundub talle, et kellelgi ei ole tema jaoks aega. 15aastane õde on kogu aeg oma telefonis, teeb endast pilte ja tahab vahel, et ka Marleen teda pildistaks. Kui aga Marleen temaga midagi muud koos teha tahab, ei ole õde nõus – ta peab Marleeni mänge titekateks. Kahjuks veedab ka ema palju aega just telefoni seltsis. Tema ei pildista ennast, vaid enda tehtud toitu. Samuti kulub tal palju aega telefonis teiste tädide piltide vaatamiseks ja neile sõnumite saatmiseks. Kui Marleen sooviks peale lasteaeda emale seal joonistatud pilte näidata, peab ta sageli ootama, sest ema telefon piiksub ja vahel ka heliseb ning see tundub emale kõige olulisem. Isagi pole telefoni suhtes ükskõikne, kuigi tema ei tee üldse mingeid pilte. Tema loeb sealt hoopis uudiseid. Õnneks leiab ta raamatu lõpus siiski aega ka selleks, et minna Marleeniga mulle puhuma. See teeb tüdruku väga rõõmsaks!

Raamat on kirjutatud trükitähtedega ja sobib hästi neile, kes juba ise lugemist harjutavad. Lapsevanemat paneb see lugu aga ilmselt tõsiselt mõtlema: kuidas peres nutiseadmete kasutamisega lood on ja kuidas see lapsele võib mõjuda.