Apelsinitüdruk

„Siis, kui pea on täis suuri mõtteid, võib öelda kas mõne sõna või püsida vakka.“ (lk 143)

Umbes selline tunne tekib ka pärast Jostein Gaarderi „Apelsinitüdruku“ lugemist.

Just nagu raamatu peategelane Georg tahtis loetut mõnda aega seedida ja selle üle mõtiskleda, nii tunneb küllap ka iga teine, kes sellesse ajatusse ja ajalisse, muinasjutulisse ja samas nõnda elulisse juttu sukeldub – et tahaks nüüd mõnda aega lumisel verandal tähistaevast vaadata ja selle kõige üle mõtiskleda.

See ongi vast „Apelsinitüdruku“ suurim kingitus – lugeja ei saa muidu, kui ka ise muinasjutu reeglitega kohaneda ja enda seest vastuseid otsima hakata. Just neile kõige suurematele küsimustele, mille ees tavaliselt vaikitakse.

Aga sellest hoolimata on see ühtlasi humoorikas ja eluline lugu 15-aastasest astronoomiahuvidega poisist ja tema erilisest kohtumisest oma isaga. Armastusest, igatsusest, leppimisest ja lootusest. Kõigist inimlikest tunnetest, millega suudavad samastuda nii noored kui vanemad – kõik, kes tunnevad, et elu on üks paras müsteerium ja lucky us, et saame selles mõnda aega kaasa lüüa.

Teose põhjal on Eesti Noorsooteatris 2019. a valminud sama pealkirja kandev lavastus.