Langebraun. Oma ja võõras: Nikolai Langebrauni portselan

Anne Ruussaare raamat „Langebraun. Oma ja võõras“ oli tõeliselt köitev ja lummav leid lugemismaastikul. Kaunis esikaas köitis koheselt ja avas tee minu jaoks üsna tundmatusse maailma, milleks oli portselanitööstus Eesti Vabariigis 1920ndatel – 1930ndatel aastatel. Raamatus antakse põhjalik ülevaade Nikolai Langebrauni eluloost ning kuulsast Langebrauni portselanitööstusest. Lõpuosas avaneb lugejal võimalus tutvuda Langebrauni portselanitööstuses valmistatud võrratute toodetega. Vaadates kataloogi, ei ole kahtlustki, et dekoreerijad olid tõeliselt andekad.

Langebrauni portselani kollektsionäär, Priidu Nõmm kirjeldab huvitavaid lugusid, mida on inimesed talle jutustanud. Osa portselani rändas Eestist välja sõjapakku ja siis uuesti tagasi Eestisse.

Priidu Nõmm teab ka traagilisi lugusid, kuidas oldi sunnitud Eestist põgenema ja püüti Langebrauni portselani kaasa võtta ning kuidas see viimaks siiski aeda maha maeti või ära peideti. Mälestusi on Priidu Nõmmele rääkinud nii diplomaadid, sõjaväelased, kirjanikud, lauljad ja ärimehed. Nõmme vanaproua meenutas, kuidas kord olid härrad peoõhtu lõpul svipsi jäänud ja tahtnud veel midagi peale hammustada. Torkinud siis mitmel korral kahvliga kurgi pilti Langebrauni liua põhjas, arvates, et seal on veel ilusad viilud kurki järel.

Tsiteerides Priidu Nõmme, siis loodetavasti toob see raamat kaasa uusi Langebrauni imetlejaid.