Kuidas on elada

Kuidas kirjutada luulest, luuleraamatust? Ega see polegi nii kerge ülesanne. Lihtsam oleks öelda: lugege ise! Siis kogete seda vaikust, tunnet sõnade vahel, millest rääkida tahaksin…

Tõnu Õnnepalu tutvustamist ei vaja. Ta on eesti üks tuntumaid kirjanikke. Mind paelus ta hiljuti oma romaaniga „Mandala“. Selles raamatus oli nii palju rahu, vaikust ja olemist, et edasi tuli soov tutvuda ka tema luulega.

Kirjanik küsib:

„Kuidas on elada, kui/ jällegi tuleb sügise,/ jälle vihmad ja unustus,/ kui tead, et sa siia ei jää,/ et polegi kuhugi jääda/ ja astu kuspoole tahes,/ ikka ta tuleb vastu,/ see õhtu nii suur/ ja nii tasane.“ (lk 95)

Kas ta leiab ka vastuse? Arvan, et leiab. Aga vastus pole midagi, mida saaks sõnades väljendada, vaid vastuse leiab tuulekohinast, linnulaulust, kõrrepõllust, täiskuust, vanast majast, luulest, vihmasabinast, sookurgedest, metsajärvest, vanast puukirikust, pilvedest ja üksindusest, mis pole üksildane…

Raamatu tagakaanel tutvustatakse raamatut nii:

„Tõnu Õnnepalu uus luulekogu, arvult seitsmes, koosneb väikestest piltidest, äratundmistest, mõtetest, mis kerkivad esile päevade tasasest voolust kusagil üksildases paigas, kus „tänapäevaelu“ on nii kaugel, aga elu ja täna seda lähemal.“

Täpselt nii ma lugedes tundsingi.

Palju oli ka äratundmishetki:

„Vahepeal käisin suures linnas,/ kus oli kõik nagu suures linnas:/ inimeste möödumine nagu lained,/ näod nagu lõputud peegeldused,/ mis midagi ei tähenda./ Ainult enda mõtted, kujutlused,/ kuhugi me oleme üheskoos teel,/ ainult ei tea, et üheskoos, ja ei aima, kuhu.“ (lk 52)

Kuid lõpuks jääb siiski helisema lootus:

„Rahugi on seal kusagil./ Tasuta, muide, külluses./ Rahu. Jah, aga kuidas“ (lk 97)

Lugege ka intervjuud Tõnu Õnnepaluga Maalehest.

Mõned Tõnu Õnnepalu raamatud: